TEADLASE PILGUGA ⟩ Peeter Saari: kas kvanthäkkerid saavad ligi meie pangakontodele?

Peeter Saari Foto: Reti Kokk

Kui ma veerandsajandi eest Tartu Ülikooli tulin ja hakkasin lugema kursust kvantarvutite alustest, oli kvantinformaatika buum maailma teaduskeskustes juba alanud. Nüüd teatas IBM, et nad on murdnud saja kvantbiti psühholoogilise barjääri, ehitades ülijuhtidel rekordilise 127-kvantbitise arvuti. Siiski sellega praktikas palju teha veel pole ja saavutus on eelkõige märgiline hüpe kvantinfotehnoloogia arengus. Millal see areng algas ja miks ta nii aeglane on?

Veel 1980ndate lõpus ei vaevanud informaatikud ja arvutiteadlased oma pead sellega, mis arvutis õigupoolest neid bitte-baite füüsiliselt kannab, ja kvantmehaanika oli neile täiesti terra incognita. Füüsikud omakorda suhtusid arvutitesse kui tööriista-abivahendisse. Kuid siis tulid paar end mõlemas valdkonnas kodus tundvat geeniust lagedale teoreetiliste uurimustega. Need näitasid, et kui oleks olemas kvantarvuti, siis sellele oleks käkitegu mitte ainult lahti muukida tavaarvutite jaoks murdmatud krüptokoodid, vaid sekunditega lahendada nii mõnigi ülesanne, millele ka kõige võimsam tavaarvuti kulutaks kuid. Arusaadavalt hakkasid teema vastu huvi tundma suurriikide teadagi missugused ametkonnad ning suurfirmad ja rahakraanid mastaapseks uurimistööks avanesidki. Sellele andsid hoogu ja hagu juurde veel kaks asjaolu.