Laupäevanovell ⟩ Jelena Skulskaja «Kus on su vend, Aabel?»

Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter/Postimees

«Naine oli must, üleni must, violett-lilla-must, tuha kõrvalmaiguga, nagu tulp. Musta leinalooriga lesk seisis kirstu kohal nagu pruudiloori all ja mätsis rammusast mullast pätsikesi – tõstis neid ühest käest teise, pigistas üha kõvemini ja kõvemini, nii mängivad lapsed talvel lumesõda, mätsivad, mätsivad ja pärast tabavad kindlasti väikese molutaja, kelle ema oli saatnud õue sellises palitus ja sidunud kaela sellise salli (pärast angiini), et ta pead eraldi pöörata ei saa, saab ainult koos palituga, pea tal eraldi ei pöördu, klaasist prillsilma; lesk tahtiski ruttu-ruttu virutada selle kurkutõusva mullaklombi, et kodus, matused maha pesnud, lükata jalad tulbina laiali, surudes end armukese vastu...»

«Katiche, sa eksid,» katkestab romaani lugemise toimetaja, kelle üks särginööp on alati kõigepealt lahti, siis aga üldse eest kukkunud ja kadunud; naine ostab talle alati uue särgi eelmisest numbri võrra suurema, aga ta kasvab kohe uute mõõtudeni ja nööp kõhu peal lendab nööpaugust välja, ta ei saa endaga midagi peale hakata, sügab ja sügab oma karvast rinna ligi ronivat kõhtu, millel pole veel ühtki halli karva. «Sa eksid, Katiche, «must tulp» ei ole lill, vaid lennuk, millega toodi kohale «Last 200», seatinast kirstud sõduritega Afganistanist.»

«Ma ei eksi,» vastab Katiche, ta vaatab vihaga pimedat toimetajat, kes sunnib nüüd kõiki autoreid talle ette lugema. Ta jäi oma maamajas magama oma haisvat kallist sigarit kustutamata, ärkas pimedana reanimatsioonis ja kirjastuse omanik jättis talle lohutuseks ameti alles. «Ma ei eksi, on küll selline tulbisort, näiteks Must Prints.»