/nginx/o/2021/12/03/14238861t1h9aac.jpg)
/nginx/o/2021/12/03/14238860t1h7770.jpg)
Killuke luulet ning tükike draamat meie sõnavaras. Kõlasõnadest kui ühest ürgsemast väljendusviisist kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik
AK ⟩ EKI keelekool: lingvistilised mammutiluud
Peatselt kumisevad meie pead jõululauludest: tiliseb, tiliseb aisakell, jõulukell teeb tilla-talla; vana-aastaõhtul lööb tornikell pimm-pomm ja uut aastat tervitavad paugud: trah-trah, pimaki-põmaki. Kevade tulles seevastu helame hinges kaasa Henrik Visnapuu luuletusele: «See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! ja teisiti…»
Sõnu nagu tilla-talla; pimm-pomm, trah-trah, tiu-tiu jne kutsutakse onomatopoeetilisteks ehk helijäljenduslikeks, kuivõrd nad lasevad kuljustel, kelladel, paugatustel ning linnukestel otsekui endil häält teha. Kõlaaistingutele lisaks iseloomustavad sama masti sõnad ka liikumise viise ja kiirust: siuh-säuh, niuh-näuh, sinka-vonka, kiira-käära, lont-lont. Sel puhul kasutatakse pisut laiemat nimetust ideofoonid ehk deskriptiivsed ehk kõlasõnad.
Eesti keeles on kõlaaistingul põhinevaid hüüdsõnu hinnanguliselt 700–800 ning murretes rohkemgi. Lisaks imbuvad need tüved teistesse sõnaliikidesse: nii moodustatakse nendest sobivate lõppudega viisimäärsõnu nagu klirdi, kõldi, volksti, lupsti, kolksti, lahinal, pahinal ja tegusõnu, näiteks klirisema, kolisema, vuhisema, susisema, vääksuma. Kõlaaistingutel võivad põhineda nimisõnadki, näiteks palliplatsilt kostvad mütsud või raadiosaateid sisse juhatavad kõllid. Muud laadi muljet kätkevad endas kribu-krabu, silme ees tantsisklev sigrimigri ning peas keerelev virvarr. Tühja-tähja me edasi ei räägi ning vahest ampsame ainult nipet-näpet. Asi ei ole seega alati just kõla, vaid laiemalt mingi mulje või aistingu vahendamises.
Kõlasõnu on paljudes keeltes, eriti rikkalikult Aafrikas ja Aasias kõneldavates, lähedasematest muidugi soome, aga ka näiteks leedu keeles
Muljet matkivaid sõnu näib olevat otsatult ning iga kõneleja on pädev neid juurde looma. Omaski kodus on näiteks kiire rõõmsa liikumise kohta käibel hipsat-hopsat, mida sõnastikust ei leia. Kõlasõnad ilmestavadki rohkem suulist kõnet ning argisuhtlust, kuid mõnikord leiavad tee ka kirjutatud teksti, näiteks leidsin otsinguga artikli «Plirts-plärts, mütaki, mats ja mööda seina üles!», mis kirjeldas erinevaid tervisespordi alasid (Virumaa Teataja, november 2014).
Kõlasõnu on paljudes keeltes, eriti rikkalikult Aafrikas ja Aasias kõneldavates, lähedasematest muidugi soome, aga ka näiteks leedu keeles. Keeleteadlane John Haiman väidab, et kõlasõnadel, mis keelte grammatika kirjeldusse ei taha hästi mahtuda, on oluline roll inimkeele kujunemisloos. Nimelt peab ta sedalaadi väljendusi häälega tehtavateks žestideks, mis mitte ei jutusta, kuidas asjad on, vaid näitavad ehk tsiteerivad. Kõlasõnad on seega kui killuke draamat, pisuke näitemäng meie argikõnes. Ning samas võib öelda, et nad on ka natuke nagu luule, kuivõrd tihti koosnevad nad kahest riimuvast poolest: kill-kõll, nipet-näpet jne. Põhjusteks, miks sedasorti lingvistilised mammutiluud ei ole käibelt kadunud, vaid ikka meie keelekasutust ilmestavad, on suhtluses ilmnev igikestev tung loomingulisuse, mängu ning tähelepanu tõmbamise järele.