AK ⟩ Jaanis Prii essee: rohekoidiku ootuses

Jaanis Prii Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kuulun sellesse põlvkonda, kes laulva revolutsiooni ajal oli tudeng. Tegelikult ei ole vanus siin sugugi peamine. Sama tunnet tundis ka parimates aastates proua, noor pereisa, aga ka pensionär. See oli millegi uue ootus. Oli vabaduse ootus, kuigi kuidas too vabadus tuleb ja milline ta saab olema, oli meile täpselt teadmata.

Tundsime kevadise punguva lehe, noore armastusega sarnaneva vabaduse tunnet ja peamine oli sinnapoole liikuda, lootes, et elu ise pakub õige raja. Me kogunesime, laulsime ja mõtlesime, kogunesime uuesti, vahel mõtlesime veel ja leidsime samm-sammult ka lahendusi.

Nüüd, viiekümnendates tunnen natuke samasugust tunnet. Peamine on aga see, et näen sedasama tunnet noorte silmades. Me ei anna alla, ei istu käed rüpes ega oota, kuni oleme planeedi täiesti elamiskõlbmatuks muutnud. Oleme valmis selle nimel tegutsema. See uus ootus on tolle aastatetagusega sarnane, aga ka erinev.