AK ⟩ Karl Pajusalu: kas praegu on toimumas järjekordne keelemurrang?

Eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu. Foto: Margus Ansu

Inimkeelte kaugemasse ajalukku vaadates on näha nende üldist muutumist. Muutumisvõime on keelte loomupärane omadus, nagu seda on ka keelte suhteline püsivus, mis tagab arusaadavuse. Keelte muutumine ajas ei ole siiski ühtlane, on perioode, kui keeled muutuvad vähe, ning ajajärke, kui lühikese ajaga leiab aset hulk järske muutusi. Kui need muutused toovad kaasa varasemast olulisest erineva keelekuju, mida võib juba mõneti pidada uueks keeleks, saab rääkida keelemurrangust. Eesti keele pikas ajaloos on nähtavad mitu sellist murrangut, nagu osutab järgnev ülevaade. Tänast keeleolukorda arvestades on aga asjakohane küsida, kas praegu on toimumas järjekordne keelemurrang, kirjutab eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu. 

Kaugemasse ajalukku jäävate keelemurrangute kindlakstegemiseks saab rakendada erinevaid meetodeid, neist esmane oleks vanade keelemälestiste uurimine. Kuna soome-ugri keelte kohta ei ole väga vanu kirjalikke allikaid, jääb eesti keele esiajaloo põhimeetodiks võrdlus sugulaskeeltega ning samuti teistest keeltest pärit sõnade ehk laensõnade lähtekeele ja laenamise aja määramine. Selleks on vaja võimalikult terviklikku üldpilti nii aluskeelte hääldusest, grammatilisest struktuurist kui ka sõnavarast. Tavaliselt sünnib keele ajaloo terviklik käsitlus paljude keeleajaloolaste pikaajalise töö tulemusena.

Eesti keele ajaloo esimene kõiki keele põhitasandeid hõlmav ülevaade nägi trükivalgust alles hiljuti viie keeleteadlase koostööna; selles võeti arvesse mitme maa ja põlvkonna keeleteadlaste uurimusi. See Külli Prillopi, Karl Pajusalu, Eva Saare, Sven-Erik Soosaare ja Tiit-Rein Viitso käsiraamatuks ja kõrgkooliõpikuks mõeldud raamat «Eesti keele ajalugu» (Eesti keele varamu VI, 2020, Tartu Ülikooli Kirjastus) esitab süstemaatiliselt andmeid eesti keele struktuuri ja sõnavara kohta, kuid annab ka võimaluse teha senisest suuremaid üldistusi eesti keele ajaloo kohta tulevikku vaatavaltki. Järgnevalt püüangi seda uut võimalust kasutades teha ühe esimese katse.

Keel on olemuslikult seotud inimese vaimse maailma ja tunnetuslike võimetega. Kõigepealt väljendab keel kõneleja arusaamist maailmast ja selle tajumise eripära, seejärel suhet keskkonna ja ühiskonnaga. Ka keelevõime loov kasutus keele omandamisel või õppimisel ja erinevad suhtlustaotlused on keelemuutuste põhjuseks. Keelemurranguks, kus toimub koos palju keele põhistruktuuri ja -sõnavara teisenemisi, on siiski vaja suuri muutusi kõnelejate kogukonnas ja eluolus. Enamasti on keelemurrangud seotud drastiliste sotsiaalsete muutustega, näiteks teisekeelsete inimeste mõjutusel kultuuri ja ühiskonna muutumisega. Teisiti öeldes: keelemurrang saab toimuda siis, kui muutub olulisel määral ühiskond, kus keelt räägitakse, ja/või leiab aset laialdane kokkupuude teise keele kõnelejatega, eriti kui sellel teisel keelel on kõrgem prestiiž.