On põhimõttelist vastuseisu, kohkumist, tardumist, ignoreerimist ja üleolekut. Samas ka vene keeles surnuks rääkimist, siirast tänulikkust ja püüdlikku eesti keele purssimist. Kindel on see, et eesti keele kõlamine, eriti linnaruumis, kedagi külmaks ei jäta.
Tartu Ülikooli Narva kolledžis on äsja alanud järjekordne loeng. Veidi unisevõitu õppejõud siseneb ning asub uhkusega oma ainet tutvustama. Keerulisemad terminid arutatakse läbi ja tõlgitakse eesti keelest ka vene keelde. Järgmisel päeval on konverents, kus enamik ettekandeid on vene keeles. Õppejõud palub eesti keeles konspekteerida. Häbelik käsi esireast tõuseb ning väriseval häälel teatakse: «Aga mina ei räägi vene keelt.» Seepeale õppejõud kohkub ning lisab, et see on esimene kord, kui tema loengus on selline olukord.