Juhtkiri ⟩ Kohtus, mitte uulitsal

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Võimu ülesanne on tagada kord, ülekohust arutatakse kohtus
• EKRE pingestab olukorda põhjendamatult
• Põhimõttelisi dissidente leidub iga riigikorra ajal

Poliitiline võitlus koroonakriisi haldamisel muutus Eestis kraadi võrra kangemaks, kui politsei sulges eile kohviku, mille omanik oli korduvalt ja põhimõtteliselt eiranud valitsuse kehtestatud piiranguid. Piirangute üle võib ja peabki vaidlema, kuid pigem ajakirjanduses või kohtus kui tänaval.

Võimu ja üksikisiku vastasseis on igipõline ja selle kohta leiab näiteid igast ühiskonnakorraldusest, ka kõige demokraatlikumast. Põhimõttelisi dissidente leidub alati ja nende meelekindlus oma seisukoha kaitsmisel võib juhtida tähelepanu võimuliialdustele.




Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

 

Liitu uudiskirjaga Arvamus




Teisest küljest tuleb arvestada, et võimu ülesanne on tagada kord. Kui võim oleks meediatähelepanu keskmes võidu kohvikupidajale jätnud, seadnuks see seaduslikkuse kahtluse alla. Eesti ei ole riik, mille saab avalikult ja karistamatult sinna kohta saata, isegi kui mässajale tundub, et talle on ülekohut tehtud. Meenutagem kas või pronksiööd.

See ei tähenda, et võim peaks tingimata igal võimalikul juhul iga väiksemagi üleastumise rangelt maha suruma. Eesti on õigusriik ja võimukasutus peab olema proportsionaalne üleastumise ühiskonnaohtlikkusega. Ning ülekohtu vastu saab end kaitsta kohtus.

Samuti ei ole ükski valitsus ilmeksimatu ja demokraatlikus riigis peab olema võimalik seada kahtluse alla mistahes poliitika ning selle muutmiseks kihutustööd teha. Kuid poliitilises võitluses tuleb valida niihästi eesmärgid kui ka viis, millega nende nimel võidelda. Hea poliitika tunneb ära sellest, et mõlemad on valitud olukorrast lähtuvalt.

Kui vaadata Eesti koroonatõrje poliitikat, siis võrdluses paljude teiste riikidega oleme olnud vägagi liberaalsed – Lätis näiteks ei lubatud vaktsineerimata saadikuid seimi istungitele, Austrias räägitakse sundvaktsineerimisest, Austraalias kasutas politsei füüsilist vägivalda inimeste peal, kes maski ei kandnud.

Eesti ei ole riik, mille saab avalikult ja karistamatult sinna kohta saata, isegi kui mässajale tundub, et talle on ülekohut tehtud. Meenutagem kas või pronksiööd.

Eestis kehtestati maskikandmise kohustus ja piirangud vaktsineerimata inimestele alles siis, kui meie nakatumisnäitajad olid enneolematult kõrged ja olukord seetõttu pinev. Nüüd, kus olukord on rahunemas, on loomulik, et tekib avalik arutelu selle üle, millal ja milliseid piiranguid leevendada.

EKRE on asunud jõuliselt toetama kohvikupidajat. Küsimus ei ole siin mitte eesmärgis, vaid eeskätt viisis, millega EKRE püüab seda saavutada. Arvestades meie piirangute suhtelist leebet vormi, ei tundu olevat põhjendatud innustada sedavõrd radikaalset ja ühiskonda lõhestavat poliitilise võitluse viisi nagu avalik kodanikuallumatus.

Niisiis pingestab EKRE praegu põhjendamatult arutelu piirangute proportsionaalsuse üle, mis võib küll mobiliseerida nende valijaskonna tuumikut. Samas takistab see toetuse suurenemist nende hulgas, kellele on vastuvõetamatu niigi ärevat ühiskondlikku õhustikku radikaalsete poliitilise võitluse võtetega veelgi pingestada. Isegi kui nad jagavad seisukohta, et vaktsineerimata inimeste õigusi on ebaproportsionaalselt piiratud.

Ei ole mingit vajadust, et ühiskond läheks praegu omavahel leppimatusse vastasseisu küsimuses, kus ei tundu olevat tõsist takistust rahuliku avaliku arutelu tulemusel jõuda õiglase ja kohase lahenduseni.