/nginx/o/2021/11/29/14230172t1h0bee.jpg)
/nginx/o/2021/11/30/14233143t1h4333.jpg)
Eestist on kohustatud lahkuma välismaalane, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Euroopa Liidu õigus kohustab liikmesriike eelistama välismaalase vabatahtlikku lahkumist. Selleks määratakse lahkumisettekirjutuses tähtaeg (7 kuni 30 päeva), mille jooksul peab välismaalane omal kulul ja valitud viisil talle pandud lahkumiskohustuse täitma (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 2).
Täitmist kontrollib politsei- ja piirivalveamet (PPA), kes võib kohaldada järelevalvemeetmeid nagu elamine kindlaksmääratud elukohas, ilmumine määratud ajavahemike järel PPAsse, reisidokumendi hoiule andmine, sunniraha rakendamine.
Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) rakendab seejuures 2010. aastast ka vabatahtliku tagasipöördumise ja re-integratsiooni programmi, et abistada tagasipöördumisel neid kolmanda riigi kodanikke, kellel endal selleks rahalised vahendid puuduvad.
Euroopa Liidu õigus kohustab liikmesriike eelistama välismaalase vabatahtlikku lahkumist.
Vabatahtliku lahkumistähtaja võib andmata jätta ja välismaalase kohe välja saata juhul, kui esineb kahtlus, et välismaalane võib riigist põgeneda või ta ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Lahkumiskohustuse viib PPA täide välismaalase kinnipidamise ja väljasaatmise teel.
Kui väljasaatmist ei ole võimalik 48 tunni jooksul täide viia, paigutatakse väljasaadetav halduskohtu loal kinnipidamiskeskusesse. Väljasaadetava kinnipidamise proportsionaalsust hindab halduskohus keskusesse paigutamisel ja hiljem vähemalt iga nelja kuu tagant. Väljasaadetavat võib väljasaatmise eesmärgil kinni pidada kuni 18 kuud. Praktikas on välismaalase kinnipidamise keskmine aeg Eestis 2–4 kuud. Nii nagu ka teiste liikmesriikide puhul võib tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetlus nõuda rohkem aega, kui asjaomane kolmas riik ei tee isikute tuvastamisel ja tagasivõtmisel koostööd.
/nginx/o/2021/11/30/14233145t1h2fc9.jpg)
Kui kohtu hinnangul ei ole väljasaadetava kinnipidamine proportsionaalne meede, vabastatakse ta kinnipidamiskeskusest ja kohaldatakse järelevalvemeetmeid. Viimase kolme aasta jooksul on esinenud kaks juhtumit, kus kohus on kaks rahvusvahelise kaitse taotlejat (üks Maroko ja üks Armeenia kodanik koos lapsega) kinnipidamiskeskusest vabastanud ning nad on Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusest omavoliliselt lahkunud. Lisaks on kohus kinnipidamiskeskusest vabastanud kolm väljasaadetavat (kaks Iraani ja üks Usbekistani kodanik), kes pole järelevalvemeetmeid järginud ning on Eestist lahkunud. Väljasaatmismenetlus jätkub aga ka siis, kui väljasaadetav peetakse kinni teises ELi liikmesriigis ning ta saadetakse Eestisse tagasi.
Välismaalase riigist väljasaatmise eelduseks on kehtiva reisidokumendi olemasolu ja päritoluriigi nõusolek isiku tagasivõtmiseks.
Välismaalase riigist väljasaatmise eelduseks on kehtiva reisidokumendi olemasolu ja päritoluriigi nõusolek isiku tagasivõtmiseks. Üldjuhul kasutatakse väljasaatmiseks lennutransporti. PPA ei saa aga välismaalase lahkumiskohustust sundtäita juhul, kui kohus on väljasaatmise peatanud (nt lahkumisettekirjutus on kohtus vaidlustatud) või välismaalasel on muu seaduslik alus riigis viibida (nt välismaalane on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole tehtud lõplikku otsust).
Eestist saadetakse välismaalasi tagasi peamiselt riikidesse, kellega EL on sõlminud tagasivõtulepingud (Ukraina, Venemaa, Gruusia, Moldova). Seetõttu on ka Eesti tagasisaatmiste määr võrreldes teiste liikmesriikidega kõrge (2018 – 91 protsenti, 2019 – 94 protsenti, 2020 – 93 protsenti).
/nginx/o/2021/11/30/14233533t1h5089.png)
Välismaalase tagasisaatmise põhjuseks on enamasti Eestis viibimise tingimuste rikkumine, nt välismaalane on saabunud Eestisse turismi eesmärgil, kuid asub siin tööle, või Eestis viibimiseks lubatud päevade ületamine.
Hetkel puudub ELi liikmesriikidel täpne teadmine, kui palju tagasisaadetavatest, kellel on võimaldatud vabatahtlikult transiidina teise liikmesriigi kaudu koju tagasi pöörduda, jätavad oma lahkumiskohustuse täitmata. Selleks, et edaspidi oleks liikmesriikidel võimalik paremini avastada välismaalasi, keda mõni teine liikmesriik on juba kohustanud Schengeni alalt lahkuma, on vastu võetud ELi määrus, mille järgi peavad liikmesriigid sisestama tagasisaatmisotsuste (lahkumisettekirjutuste) andmed Schengeni infosüsteemi (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 2018/1860).
Hetkel puudub ELi liikmesriikidel täpne teadmine, kui palju tagasisaadetavatest, kellel on võimaldatud vabatahtlikult transiidina teise liikmesriigi kaudu koju tagasi pöörduda, jätavad oma lahkumiskohustuse täitmata.
Seeläbi võimaldatakse liikmesriikidel tagasisaatmisotsuseid vastastikku tunnustada ehk välismaalase kinni pidanud liikmesriik saab Schengeni infosüsteemis oleva hoiatusteabe alusel välismaalasele pandud lahkumiskohustuse täitmisele pöörata, kui välismaalane pole õigeaegselt Schengeni alalt lahkunud. Määruse rakendamise tähtajas pole veel kokku lepitud, kuid asjakohased arendustööd Schengeni infosüsteemis peaksid valmima järgmisel aastal.