/nginx/o/2021/11/29/14231296t1hc8c6.jpg)
Eesti plaan seista vastu Euroopa Komisjoni kliimapaketile raiemahu vähendamise osas ei väljenda rahva tahet ja on küsitav, kas säärane vastustamine aitab kaasa Eesti teiste huvide kaitsmisele kliimapaketis.
Tänane Postimees kirjutab, kuidas keskkonnaminister Erki Savisaar ei maininud, et Eesti ei soovi täita Euroopa Komisjoni ette pandud CO₂ heitkogust, sest siis peaks raiemahtu märgatavalt vähendama. Lihtsustatult on tegemist skeemiga, kus raiemahu säilimine senises mahus tooks Eestile suure trahvi. Viimase võimalus ei ole laest võetud, sest Eesti on pidanud kunagi maksma suhkrutrahvi.
2019. aastal raiuti Eestis metsa 11,25 miljonit tihumeetrit, eelmisel aastal esialgsel hinnangul 10,6 miljonit ja kui nüüd raiutaks 9,5 miljonit tihumeetrit, oleks võimalik ka täita kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke. Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi juhi Siim Kuresoo hinnangul tuleb raiemahtu vähendada või siis hakata maksma «koletuid summasid».
Märkimist väärib, et 18. novembril toimus riigikogus «Eesmärk 55» arutelu, millel pidas põhiettekande riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Siim Kallas. Tema põhisõnum oli, et kliimaneutraalsuse saavutamisel ei tohi ära unustada inimesi. «… kuidas tagada, et hammasrataste vahele ei jää meie põllu- ja metsamees, kuidas vähendada fossiilkütusel põhinevat energiat ja tõsta taastuvenergia tootmise osakaalu nii, et ohtu ei satuks meie energiavarustus ning -julgeolek ega tõuseks elektri hind,» küsis Kallas.
Vaatamata emotsioonidele peab Eesti avalikkus jõudma isekeskis arusaamale, kui palju metsa on aastas mõistlik raiuda, ja selle arvu ka Euroopa Komisjonile välja käima.
Õiged küsimused, ja ongi selge, et raiemahu vähenemisega võivad mõned metsamehed end löögi all olevana tunda. On ka loomulik, et metsameeste esindajad lobistavad mõnda riigikogu poliitikut, et oma raiemahtude eest seista. Metsa raiumine on majanduslik tegevus.
Ent just mets on midagi, mille kaudu eestlane end identifitseerib. Metsa arutu raiumine on tekitanud avalikkuse pahameelt. Sestap ei tohiks raiemahtude küsimus jääda üksnes huvirühmade lobistamiseks poliitilistes tagatubades. Laiemaltki tuleks rahvaga arutada, missugused on Eestile kriitilised punktid Euroopa Komisjoni kliimapaketis.
Poliitikas käivad ratsionaalsus ja emotsioonid käsikäes. Metsanduse puhul ei saa mööda vaadata emotsioonidest. Ent vaatamata emotsioonidele peab Eesti avalikkus jõudma isekeskis arusaamale, kui palju metsa on aastas mõistlik raiuda, ja selle arvu ka Euroopa Komisjonile välja käima. Praegusega seisuga ei ole veel ühtki numbrit kivisse raiutud, sest tegemist on läbirääkimistega.
Teisest küljest ei saa vähemalt metsandusest rääkides väita, nagu alluks Eesti Brüsseli diktaadile. Meil on omad seisukohad ja Brüsselil omad ning sellisena tulekski kliimakõnelusi võtta. Peame meeles pidama, et samasuguseid kõnelusi peab Euroopa Komisjon veel 26 liikmesriigiga, kellel kõigil on mingisugused kliimamured ja kellest ilmselt paljud taotlevad samuti mitmesuguseid erandeid.
Suure tõenäosusega on Eestil veelgi murekohti, kui jutt läheb Euroopa Komisjoni kliimapaketile. Võibolla võiks valitsus võtta korraks aja maha ja vaadata tervele kliimapaketile otsa – äkki tuleks Eesti huve kaitsta oluliselt suuremal määral kuskil mujal kui metsanduses?
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)