/nginx/o/2021/11/26/14225919t1h2533.jpg)
Eesti peab jääma Eestiks, oma keele ja rahvaga. Kui meie inimeste kindlust murendada või ka lihtsalt üle kinnitamata jätta, on raske, et mitte öelda võimatu, teha muid asju ilusti ja kenasti.
Ilmselt on ka keerukas jääda võimsaks rahvaerakonnaks, kui identiteedi küsimustes on sõnumid segased, isegi kui konkreetne mõte polegi halb. Pean silmas seda, et Reformierakond ei peaks liiga palju kuulama mõnd politoloogi, kes ajast aega on ajanud üht ja sama joru mingitest Venemaa- või muudest kaartidest. KGB kooliga Kremli-mehed on siiski päriselt olemas, mitte fantaasia vili.
Keskerakond on oma selge sõnumi andnud ja sel nädalal Tallinna volikogus üle kinnitanud. See on demonstratiivne, ilmselt sihiteadlik viis öelda meile kõigile, et Eesti Vabariigi pealinnas ei mahu eestlased Pärnu juurtega linnapea lähimasse meeskonda. Selle sõnumi peale Keskerakonna esimees Jüri Ratas lihtsalt muheleb.
Kui õiendad või üldse midagi piiksatad, oled vihkaja või pehmemalt öeldes: teed vahet rahvuse järgi. Kuigi rahvusliku vahe on ilmselgelt just linnapea ise sisse teinud. Või nagu seltsimees diktaator Lukašenka üritas ja küllap üritab veelgi meile midagi näidata: ise olete, Jevropa.
Sõnum, mille Keskerakond Tallinnas andis, on absoluutselt selge. «Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda noa ja kahvliga süüa,» nagu ütles üks mu õpetatud ja maailma näinud sõber. Keskerakonna valikute sõnum on ühemõtteliselt see, et ainult rahvus ja keel ongi tähtsad.
Kui siiamaani esindas Keskerakond Tallinnas sovetiajast pärit karjeristikultuuri, siis nüüd on nad lisanud sellele provokatiivse sõnumi: eestlane ei kõlba.
Niisugustes asjades tuleb mulle sageli meelde orientalist Linnart Mäll (1938–2010), keda polnud vähimatki põhjust kahtlustada selles, et ta vihanuks või põlanuks kaugeid kultuure ja rahvaid (olgu ajas või ruumis) või poleks mõistnud paneurooplust. Vastupidi!
/nginx/o/2021/11/26/14225920t1h58f4.jpg)
Mälli idamaade loengud olid 1990ndate alul Tartus Tähe tänava füüsikahoone suures auditooriumis. Vahel tuli teiste loengutega võrreldes väga suurel tudengikarjal oodata, sest Mäll saabus näiteks kurdide või abhaaside juurest ning vajas lennuki ja loengu vahel turgutusaega Tiigi tänaval orientalistikakabinetis.
Ükskord rääkis Mäll, et ta esimene mälestus endast oli see, kuidas ta istus tibatillukese poisina kodutrepil, vaatas mööda vuravaid seltsimees Stalini vägesid ja mõtles: «Kuradi venelased»; aga see polnud loo õpetusiva ega lõpp. Edasi rääkis Mäll, et 1960ndate lõpus Moskvas õppides sai ta aru, et õige sihtmärk on «kuradi kommunistid». Tol rääkimise hetkel ütles ta, et veel täpsem on «kuradi karjeristid».
Olen hilisemas elus kuulnud paljude jutte eetikast ja rahvustest, aga minu kompass käib ikka Mälli järgi. Minu sõprade, kolleegide ning sugulaste ja hõimlaste hulgas on igasuguseid inimesi, keda ma hindan ja armastan hoolimata nende eripäradest ning kelle mõtteviisidest püüan aru saada.
/nginx/o/2021/11/26/14225921t1h203e.jpg)
Olen ka sellise üliõpilasorganisatsiooni vilistlane, mis juba aastakümneid tagasi asendas oma liikmete enam kui sajandivanuse traditsioonilise määratluse «Eesti soost» sõnadega «eestikeelne ja -meelne». Põhjusega! Omaks saamine pole vereliini ega kandle ja pastelde, vaid kultuuri ja ka lihtsalt elementaarse lugupidamise ja mõistmise asi.
Kui siiamaani esindas Keskerakond Tallinnas sovetiajast pärit karjeristikultuuri koos kõigi kaasaannetega, siis nüüd on nad lisanud sellele, sõltumata konkreetsete abilinnapeade headest või halbadest isiklikest omadustest, selgelt provokatiivse sõnumi: eestlane ei kõlba. Keskerakonna kontor sõidab muheledes rongiga edasi.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)