JUHTKIRI ⟩ Tahaks mere kaldale

Endise rahandusministri Harri Õunapuu suvila Kloogarannal, mida ähvardab erosiooni tõttu merre vajumine. Suvila kindlustamiseks tehtud ebaseaduslikud rajatised tõid Õunapuule eelmise aasta suvel pahandusi. Foto: Mihkel Maripuu

• Seaduseelnõu vähendab rannaäärset ehituskeeluala 20 meetrini
• Rannaäärse väljaehitamine vähendab looduslike koosluste osakaalu
• Oma kasu on sees ka eelnõu algatajatel, kellel on rannikuäärne kinnisvara

Eestlane armastab privaatsust. Kui vaadata rannal päikeseloojangut, siis pigem koos lähedasega kuskil inimtühjas paigas kui avalikus supluskohas karja keskel. Paraku võib see muutuda luksuseks, kui riigikogus algatatud eelnõu seaduseks peaks saama.

Seaduseelnõu järgi vähendataks rannaäärset ehituskeeluala 20 meetrini. Praegu on see mererannal 100 meetrit ja saarte randadel 200 meetrit. Ehituskeeluala vähendamine tõenäoliselt elavdaks kinnisvaraarendust rannaäärsetel aladel, mille tagajärjel oleks küll rohkematel inimestel võimalik vaadelda päikese merre loojumist otse oma suvekodu terrassilt, kuid teistele muutuks rannale ligipääs ebamugavamaks.




Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

 

Liitu uudiskirjaga Arvamus




Algatatud eelnõu ei muudaks siiski kallasraja seadust, mille kohaselt on kümme meetrit mereranda vaba kõigile kasutamiseks, aga rannas jalutamine muutuks kindlasti veidi piinlikuks, kui selleks tuleb praktiliselt teise inimese ukse alt läbi marssida. Kui kõrvutiste kruntide vahelt üldse randa pääsebki.

Eks loodusenautijate ja kinnisvaraomanike huvid põrkuvad rannaäärsetel aladel praegugi ja randa mööda jalutajat üldiselt hea pilguga ei vaadata, kui just otse sõitlema ei tulda. Paraku pole veel üldiselt välja kujunenud etiketti ja kultuuri.

Head tarad loovad häid naabreid. Küllap oleks sellest lendmõttest kasu ka rannaääre kasutamisel. Kui kinnisvaraomanik markeeriks kallasraja piiri kivireaga või madala aiakesega, mõjuks see kui tere tulemast jalutajatele ja teeniks ära nende lugupidamise. Samas ei kujuta ette, et ühelegi koduomanikule meeldiks, kui seda žesti kasutatakse ära nii, et kallasrajale oma kodinad maha pandaks ja meelt lahutama hakataks. Kuskil on siin hea tava piirid ja need tuleks paika loksutada.

Loodusenautijate ja kinnisvaraomanike huvid põrkuvad rannaäärsetel aladel praegugi. Paraku pole kallasraja kasutamises veel üldiselt välja kujunenud etiketti ja kultuuri.

Looduskaitsjad suhtuvad ehituskeeluvööndi vähendamisse murelikult, sest rannaäärse väljaehitamine võib looduslikud kooslused asendada tehislikega, samuti suurendab ulatuslikum ehitamine reostuskoormust.

Praegune keeluvöönd on kehtinud kolmkümmend aastat. Vahepeal on elu edasi läinud, regulatsioonid ja järelevalve tugevamaks, mistõttu võib loota, et uuendus laiendaks omanike õigust oma vara kasutada, ilma et peaks kartma selle kahjustavat mõju keskkonnale.

Oma kasu on sees ka eelnõu algatajatel, kellest nii mõnelgi on rannikuäärset kinnisvara, nagu tänastel uudiste külgedel kajastame. Veelgi enam, seadusemuudatusest oleks kasu nii mõnelgi erakondi rahaliselt toetanud ärimehel, kellel on randa kinnisvara soetatud.

Muidugi tooks seadusemuudatus kasu ka väga paljudele teistele, aga väike kahtluseuss siiski jääb. Ja kui see vari asjaga seotutele ei meeldi, siis tuleks mõelda erakondade rahastamise süsteemi muutmisele. Isegi kui seosed annetuste ja seadusemuudatuste vahel on juhuslikud, ei pruugi need juhuslikuna välja paista.

Eelnõu algatajad ise on tagasihoidlikult öelnud, et soovivad sellega alustada üksnes arutelu ehituskeeluvööndi laiuse üle. Mõte on ilmselt arutelu väärt ja muutusest võidaksid paljud. Peaasi, et kõigi osaliste huvid saaks arvesse võetud, emakest loodust unustamata.