AK ⟩ Martin Ehala essee: vööriga lainele vastu

Foto: Wikipedia

Elu võib olla määramatu. Sattuda Nõukogude armeesse, võõrkeelsesse keskkonda, milles valitsevatest reeglitest ja suhetest pole sul aimu, üksi võõraste meeste hulka, kes on omavahel hästi tuttavad ja tunnevad end mugavalt ja ülbelt; olla paljaks aetud pea ja hõõruvate saabastega, ilma jäetud peaaegu igasugusest vabadusest, välja arvatud unenägudes, ja alluda käskudele, ka kõige rumalamatele, ilma vastuvaidlemise võimaluseta.

Et sellises keskkonnas toime tulla, on vaja säilenõtkust. Oskust kohaneda, hoida tervet mõistust ja jääda iseendaks, muutudes.

Ma läksin sõjaväkke sügisel 1982, just enne Brežnevi surma. Sünge aeg ja eriti sõjaväes. Dedovštšina. Pool aastat hiljem ilmus väike heledate kaantega raamat: Marcus Aurelius «Iseendale». Ma ei tea, kuidas see minu kätte sattus, igatahes mitte väeosa raamatukogust. Kuid ta mahtus kenasti taskusse.