Laupäevanovell ⟩ Veiko Märka «Une-Mati ja Ärka-Kati: sajandi armastuslugu»

«Ärka-Katit lummas Une-Mati rahulikkus – muutumatu nagu taevas või tähed. Mati õlale toetudes tundis ta end nii turvaliselt ja muretult kui üldse võimalik.» Foto: Mark Antonius Puhkan

Vist ühtegi olevust ei ole visuaalselt nii valesti kujutatud kui Une-Matit ning tema Soome ametivenda Nukku-Mattit. Google’i piltidel on nad tavaliselt kentsaka suure sinise või punase mütsiga, erksavärvilises mundris ning erakordselt väikest kasvu. Tegelikult on Une-Mati tavaline, veidi alla keskmise kasvu keskealine mees tagasihoidlikus hallis, veidi kulunud ülikonnas. Lääpa tallatud, kuid muidu tervete kingadega ja kiilanenud paljakuga pealael, mida ta mõnikord ülikonnaga sama värvi baretiga varjab. Pole ta paks ega peenike, ehkki kõht natuke lotendab. Erilised tundemärgid puuduvad.

Une-Mati näeb välja täiesti ilmetu ja silmapaistmatu – nii igav, et igaüks, kes teda näeb, hakkab otsekohe haigutama.

Mati tegi igal õhtul ja mõnikord ka muudel kellaaegadel oma märkamatut ja rutiinset tööd, tundmata sellest rõõmu ega kurbust. Võib-olla oleks ta muutunud täielikuks automaadiks, kuid oli üks suur mure, mis teda vaevas ja rahutuks muutis.