:format(webp)/nginx/o/2021/11/22/14216625t1h2b94.jpg)
Taas on kätte jõudnud katuserahaaeg. Toompea katuserahasaadikud askeldasid hulk aega, et katuserahaettepanekud kenasti jonksu ajada. Usinate ametnike abiga leidsid nad maailma kõige keerulisemas riigieelarvemõistatuses üles just need read ja klassifikaatorid, mille abil saab katuseraha vajalikku kohta suunata.
Nüüd vaatab katuserahakomisjon need veel kord üle ja saadab siis suurele katuserahasaadikute koosolekule heakskiitmiseks. Kokku jagatakse välja ligi kolm miljonit katuserahaeurot. Ahjaa, selle tähtsa toimingu kõrval kiidetakse heaks ka Eesti riigieelarve – enam kui 13 miljardi euro väärtuses.
Katuseraha on justkui kõverpilt päkapikkudest ja jõuluvanadest, kes meile meie oma raha eest kingitusi teevad.
Parlamendi roll poliitika kujundamisel on vähikäigul. Riigikogu liikmete marginaalset osa eelarve juures on püütud näiliselt kompenseerida nende õigusega väikest raha jagada.
Enamasti saavad toetust valdkonnad, kus raha ikka ära kulub: vabaühendused, spordiseltsid, koolid ja kirikud. Kuigi selliste ettepanekute puhul tuleb ikka ja jälle ette halvasti põhjendatud eraldisi, pole probleem raha saajais.
Häda on selles, et niisugune side saadikute ja nende valimisringkondade vahel meenutab varjatud, aga mõnel juhul lausa avalikku häälteostmist. Peale selle näitab Postimehe tänane ülevaade, et raha andes lähtutakse väga tihti esimeses järjekorras erakondlikust kuuluvusest.
Parlamendi pädevuse devalveerumist näitab see, et üleminek tegevuspõhisele eelarvele ja abstraktsetele tulemusvaldkondadele on muutnud riigieelarve niigi keeruka dokumendi peaaegu loetamatuks. Tähelepanuväärne on, et võitlust eelarve arusaadavaks muutmise nimel veab riigikogus Aivar Sõerd, kes kuulub kindlasti väheste riigieelarvet ja selle koostamist hästi tundvate saadikute hulka.
Katuseraha on justkui kõverpilt päkapikkudest ja jõuluvanadest, kes meile meie oma raha eest kingitusi teevad.
Sõerd põhjendas loobumist 30 000 euro suuruse katuseraha jagamisest just protestiga eelarve läbipaistmatuse vastu. Samamoodi nagu tema loobusid katuserahaettepanekut tegemast Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Jürgen Ligi, Mart Võrklaev, Hanno Pevkur, Yoko Alender, Heiki Kranich ja Siim Kallas.
Need saadikud väärivad esiletõstmist sõltumata sellest, kas motiiviks oli protest eelarve läbipaistmatuse või katuseraha jagamise viisi või mõlema vastu. Kui selliseid riigikogu liikmeid oleks rohkem, oleks parlamendi roll eeldatavalt väärikam ja katuserahasüsteemi sellisel kujul ei tuntaks.
Senikaua kuni katuseraha kriitiliselt läbi vaadatakse ja mõni veidram ettepanek saab ajakirjanduselt hammustada, tuleb esile tõsta sedagi vähest head, mis sel aastal sellesse protsessi lisandus.
Kui varem oli tavaks jätta koalitsioonisaadikutele jagamiseks mitu korda suurem summa kui opositsioonisaadikutele, siis nüüd on vähemalt tunnistatud, et riigikogu liikmed on võrdsed. Oluline muudatus on ka see, et MTÜdel ja sihtasutustel, kes raha saavad, peab olema ette näidata eelmise majandusaasta aruanne. Päris nullühingule ei saa eraldis seega minna.
See on kehva mängu juures küll väike lohutus, kuid vähemalt on mingi osa rehkendusest sedapuhku ka õigesti lahendatud.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)