Andres Ammas.

FOTO: Lauri Kulpsoo.

Vanasti, kui mees tahtis sulaseks, anti talle kondiprooviks mõni raske töö, nagu Kiirele kivide veeretamine. IRLi uue esimehe kondiproov on see, kas ta tahab ja suudab eemalduda erakonnas siiani valitsenud «kenmartinismi doktriinist».



Äraostmatute ehitatud võimumehhanismi on panustanud teisedki, ent praeguse siseministri Ken-Marti Vaheri roll on avalikult kõige väljapaistvam. Just tema pani IRLi eelmise peasekretärina aluse valimiseelsetele primitiivsetele ja populistlikele lubadustele, mis staažikamate erakonnaliikmete jaoks olid võõrastavad. Just teda seostatakse Isamaaliidu tiiva tõrjumisega nii valimisnimekirjas kui ka muude erakonnasiseste positsioonide jagamisel.

Urmas Reinsalu jaoks teeb kondiproovi keeruliseks ja avalikkuse jaoks juba ette ebausutavaks ta isiklik lähedus Vaheriga. Siiski on paljud Reinsalu lähemalt näinud inimesed märganud tema paindlikumat lähenemist ja selle arvamusega ühineb ka allkirjutanu. Kenmartinismi tulisemad pooldajad aga peavad paindlikkust nõrkuseks, nähes Reinsalus vahevarianti olukorras, kus Vaher või Parts esimeheks kandideerida ei saanud.

Nii sõltub Reinsalu suutlikkus end erakonnas päriselt kehtestada ja eri pooli sisuliselt ühendada kõige rohkem sellest, kas ja kui selgelt suudab ta iseseisva poliitikuna Vaheri varjust välja astuda. Just kenmartinism on toonud IRLi usalduse languse ja üha laiemalt leviva tunnetuse, et IRL ei suuda veenvalt täita rahvuslik-konservatiivse erakonna rolli, mis talle tänu väärikale ajaloole kuulub.

Eesti populismi ja demagoogia lipulaev oli aastaid Edgar Savisaare juhtida. Nüüd on uus põlvkond Savisaare meetodid üle võtnud. Kindlasti pole ei Vaheril ega teistel juhtivail Res Publica poliitikuil Savisaarega võrreldavat karismat ega mõjuvõimu, aga seda kompenseerib kuulekalt tegutsev ühtne ja suletud grupeering, kes kontrollib suurt hulka erakonna liikmeid.

Kenmartinism lähtub dogmast, et sisevaenlane tuleb hävitada. Täpselt nii, nagu on teinud Savisaar. Rein Taagepera ja Ülo Vooglaid sobisid omal ajal Res Publicast positiivset pilti looma küll, aga kui neid enam vaja ei olnud, heideti nad üle parda. Res Publica siseheitlus Partsi-Vaheri ja Taavi Veskimäe tiiva vahel lõppes Veskimäe lahkumisega poliitikast.

Sihi saavutamiseks sobib kasutada nii psühholoogilisi rünnakuid kui ka organiseeritud sõnavõtte. Hiljuti lekkis avalikkusesse video mullusuvisest IRLi volikogust, kus teisitimõtlejaid (Tõnis Lukas, Andres Herkel, Tarmo Kruusimäe jt) püüti kollektiivselt hukka mõista ja erakonnast lahkuma sundida. Asi läks nii hulluks, et muidu ettevaatlik Mart Laar oli sunnitud sekkuma ja tõdes lõppsõnas, et koosoleku atmosfäär meenutab talle EKP 1950. aasta pleenumit, kus stalinistid mõistsid hukka partei pealiinist «eemaldunud kodanlikke natsionaliste».

See ongi kenmartinismi peamine printsiip: erakonna korporatiivsed huvid olgu üle kõige. Siseprobleemide avalik tõstatamine on sellise loogika jaoks hullem patt kui näiteks elamislubade müük.

Ent vanad isamaaliitlased on kõvast puust vastased. Neil on kogemusi varasemast vastuseismisest olgu ENSV-le või hiljem Savisaare demagoogiale. Kui IRL üritab siseopositsiooni poliitiliste vahenditega hävitada, võib see osutuda hoopis enesehävitamiseks.

Vaevalt siiski on kenmartinism suuteline ümber orienteeruma. Urmas Reinsalu saab olukorrast arvatavasti väga hästi aru, aga kas ta oskab ja suudab selle arusaamisega midagi peale hakata, on iseasi.