Töölisnoorte osakonna juhataja August Vastseveski ja publitsistikaosakonna kirjanduslik kaastööline Neeme Jukk istusid ajakirjandusmaja kuuendal korrusel Noorte Hääle sekretariaadi ruumis, nad olid õhtuvalves, nende tööd nimetati korrektuuri lugemiseks. Neeme oli sel kevadel lõpetanud ülikooli, Vastseveski venitas aga õpinguid Leningradi parteikoolis pikaks-pikaks, see tähendas igal aastal kahte tasulist lisapuhkust.
Neeme avas akna, tänavalt kostis trammi kilin-kolin, teisel pool Pärnu maanteed vilkus pimeduses toidupoe rohepunane joonjas neoonreklaam. Mitu korda oli Neeme seal täna veini järel käinud? Kolm!
Kohal oli veel üks inimene, toimetuse virgats Vahur Kuusing, tema oli platsi võtnud veidi eemal. Poiss õppis lavakas, õhtutundidel teenis endale ihupidet. Vahuri ülesanne oli tuua trükikojast veerge, homse numbri esimene ja teine külg olid tal juba toodud ja viidudki.
Esimese lehekülje juhtkirjas oli Brežnevi nimi olnud «Brenžev».