Vaadates, kuidas kajastatakse seda meedias, näeme, et kuigi tegemist on illegaalsete sissetungijatega (kasutatakse ka mõistet «migrant», kuigi mina eelistan «illegaali»), on kohe jaol inimõiguslased, kelle peamine sõnum on see, et eelkõige illegaalil peab olema ikka mõnus ja tore.
Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile
Liitu uudiskirjaga Arvamus
Kasutan siin mõistet «illegaal» selle üldlevinud tähenduses. «Eesti keele seletava sõnaraamatu» järgi on illegaal illegaalselt ehk ilma seadusliku aluseta või seadusevastaselt riigis viibiv isik. Nende näol on tegemist inimkaubandusega seotud (objektide või subjektidena) isikutega, kes jõudu ja vägivalda kasutades, sealhulgas ka laste suhtes, ärgitavad ja provotseerivad relvakonflikti. Siinkohal ma ei asu analüüsima meie karistusõigust, vaid kasutan teatud üldisi, laias tähenduses kasutatavaid ja mõistetavaid põhimõtteid. Räägime asja sisust, mitte juriidika formaalsetest nüanssidest. Möönan, et karistusõiguses paratamatult on (ja peabki olema) formaalselt määratletud koosseisud. Sisuliselt aga, nii kahetsusväärne ja kurb kui see ka ei ole, ongi tegemist uut moodi sõjaga.
Igal riigil on aga õigus ennast kaitsta. Õigus kaitsta ennast, oma territooriumi ja kodanikke ei ole ainult deklaratiivne formaalsus. Riigil on õigus ennast kaitsta sisuliselt ja tegelikult ning aktiivselt ilma provokatsioonideta.