Kreeka tähestik algab alfaga ja lõpeb oomegaga. Kahe esimese tähe nimetuse alfa ja beeta järgi loodud alfabeet tähistab eesti keeles sama mida tähestik ning on meile tulnud saksa keele kaudu. Tähestiku teine sünonüüm aapestik lähtub tehissõnast aabe, mille lõi Johannes Aavik 1930. aastal eesti (ladina) tähestiku esitähtedest a ja b.
Suuremalt jaolt on kreeka tähti ja nende nimetusi näha oskussõnavaras, ent mõnevõrra ka üldkeeles. Valdavalt näib tegu olevat rahvusvaheliste sõnadega, nt beetakaroteen (varem beetakarotiin), vrd ingl beta carotene, sm beetakaroteeni, sks Beta-Carotin, vn бета-каротин.
Tähed võivad viidata sarnasusele, nt delta suurtähe ∆ kuju järgi on geograafias nimetuse saanud delta ’suudmemaa’, anatoomias deltalihas, lennunduses deltaplaan; sigma väiketähe ς kuju järgi sigmakäärsool.
Kreeka tähti sisaldavad nimetused gammatsism, kapatsism, sigmatism jts osutavad teatud ladina häälikute väärhääldusele, nt jotatsism (< ioota) märgib j-hääliku väärhääldust.
Vastandina alfa- ja beetaisastele on oomegaisane madalamast madalamal kohal meestoiduahelas.
Kreeka tähti ja nende nimetusi kasutatakse järjestamisel. Tähenimetustega on järjestatud nt alfakiirgus, beetakiirgus, gammakiirgus, deltakiirgus, mille kõrval käibivad ka tähtedega variandid (sel juhul ühendatakse täht järgneva nimisõnaga sidekriipsu abil): α-kiirgus, β‑kiirgus, γ-kiirgus, δ-kiirgus. Kreeka suurtähtedest rohkem näikse eelistatavat väiketähti, just neid, mis ei lange kujult kokku ladina omadega, vrd nt alfa – suurtäht A, väiketäht α; beeta – B, β; epsilon – E, ε; müü – M, μ.