Toomas Kiho FOTO: Margus Ansu

Esimene päev, mil võime rõõmsal rinnal hõisata, et Eesti riigi loomisest peale on meil tegelikku iseseisvust olnud rohkem kui okupatsiooniaega, on 1. detsembril 2021, kirjutab Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Äsja möödus, ja taas üsna tähelepandamatult, üks Eesti riiklik tähtpäev: taassünnipäev 16. novembril. Mida kaugemale meist tähtpäeva kehtestamist ajendanud ajalooline sündmus jääb, seda kahvatumaks ta muutub üldises päevade ketis, mida ajalugu meile iga uue hommikuga ette veeretab. Mida taassünnipäev meenutab, on 16. november 1988: Eesti NSV Ülemnõukogu võttis just sel päeval vastu «Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest», millega kuulutati Eesti NSV Ülemnõukogu «seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil» ning seda, et ENSV-le kuulub «tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil».

Riigi õigusliku järjepidevuse kontekstis ei olnud see ehk üüratult pikk samm, kuid nõukogudeaegses tegelikkuses andis see ometi kuuldava sõnumi nii Moskvale kui eesti rahvale. Hiljem on nenditud, et iseseisvuse täieliku taastamise teel tähistas suveräänsusdeklaratsioon «eesti rahva vabanemisprotsessi juriidilist algust», nagu kirjutas jurist ja matemaatik Enn Sarv (raamatus «Õiguse vastu ei saa ükski», 1997).