Ilmar Raag: essee kannab ajastu vaimu

Ilmar Raag Enn Soosaare vastilmunud artiklikoguga. Foto: Toomas Huik

Kolumnist Enn Soosaare 75. sünniaastapäeva puhul välja antud esimese eetilise esseistika auhinna pälvinud Ilmar Raag leiab, et essee ülesanne on tuua avalikku ruumi ka neid sõnumeid, mida poliitikud tuua ei saa. Esseistiga rääkis Urve Eslas.

Enn Soosaare esseepreemia teene on see, et esseežanr kui mõtlemise ja mõtete vahendamise viis tõuseb kõne alla. Ajakirjandus on võrreldes 15 aasta taguse ajaga saanud üsna teise palge, meediateoreetik Tiit Hennoste mainib ühe muutusena seda, et päevalehest on saamas minutileht. Kuidas essee sellesse muutuvasse ajakirjandusse sobitub?

Vaatame korraks esseežanri või esseisti tähendust Enn Soosaare enda läbi. Mina Enn Soosaare endaga palju kokku ei puutunud, ehk paar lauset vahetasin. Küll aga nägin ma teda vastuvõttudel, kus küll diplomaadid, küll poliitikud astusid ta juurde, surusid kätt ja kuulasid aupaklikult, mida tal öelda on. Mina olin just Ameerikast õppimast tulnud, vaatasin ja mõtlesin, et kes küll on see mees, kes ei ole ühelgi silmapaistval ametkondlikul positsioonil, aga kelle juurde ometi nii aupaklikult astutakse.

Hiljem, tema kirjutisi lugedes, sain teada, et tegu on esseistiga, kes filosoofina, puhtalt oma mõttetegevusega on ta saavutanud positsiooni, kus võimuesindajad peavad vajalikuks tema juurde astuda ja talle kätt anda. Sellega, tundus mulle, on täitunud üks platonlik nägemus filosoofide vabariigist. See mõte, et võimu teostamiseks ei pea sa olema institutsionaalsel ametikohal, vaid piisab sellest, kui sa suudad oma mõtteid veenvalt väljendada, meeldis mulle väga.

Mulle näib, et essee on selline natuke aristokraatlik ajaviide. Kui vaadata seda võrdluses Occupy-liikumisega ning keerata see võrdlus tagurpidi, siis võiks öelda, et üks protsent loeb ja kirjutab esseesid ja 99 protsenti ei tea neist midagi.

Samas, Postimehe arvamus- ja kultuurilisa AK esseed on väga loetavad. Näib, et ehkki arvatakse, nagu peaks süvenemisvõime, teemade ring ja mõtlemise sügavus uue meedia ajastul tingimata kannatama, ei pruugi see alati nii olla.

See on asja teine külg. Ajalehtede kui uudisekandjate väärtus on vähenenud, kuid seda enam on suurenenud arvamuslugude tähtsus. Televisioonis töötades leidsime viis-kuus aastat tagasi, et uudistesaated, mis tulevad eetrisse õhtul, enam uudiseid ei sisalda. Kui neil on funktsioon, siis pigem tõlgendamise või mõtestamise läbi.  

Samas, esseega on mul ka isiklikum suhe. Mõne aasta eest kirjutasin ma palju lühemaid arvamusartikleid. Ühtäkki hakkasin aga aru saama, et see on, nagu Peter Brook teatrikunsti kohta ütleb, rannaliivale kirjutamine. Varsti tuleb vihm või laine ja pühib selle ära.

Sellest tuli kahepidine motivatsioon: ühelt poolt ma tahan veidi enam mõtiskleda mingi teema üle, võtta aega ja vaadata kõrvale ka taustamaterjale, ja teisest küljest on see mõtlemisvorm iseenda jaoks. On mõned esseeautorid, keda ma alati loen, kui nad mõne uue looga välja tulevad. Need on väga erinevatest žanritest – nii humanitaaria valda kuuluvad autorid, nagu Mihhail Lotman või Rein Raud, kui ka Hardo Pajula majandus- või sotsiaaliateemalised esseed. Kui leiad majandusteemalisest artiklist viiteid Thomas Mannile, on see alati väga tore.

Kuid esseežanriga seostuvad omad ohud. Näiteks kui sa soovid mõnda teemat pikemalt uurida, võib see ajakirjanduslikus mõttes hapuks minna. Kirjutasin just valmis ühe teksti, mis rääkis muu hulgas valitsuskommunikatsiooni ohtudest, ja sel hetkel, kui ma mõtlesin, et peaksin seda natukene veel kohendama, tuli lugu ACTAga. Mõtlesin, et näed, oleks ma selle nädal tagasi avaldanud, oleks ma olnud prohvetlik, aga nüüd olen ainult tagantjärele tänitaja.

Mulle näib, et ühe võimaluse rääkida essee kultuurilisest tähendusest annab ka sinu võiduessee «Kultuuritust ei ole olemas». Sa pakud seal kultuuri mõistele alternatiivina vaimse keskkonna mõiste. Ühes kultuuriruumis viie aasta jooksul kogutud esseed on väga hea peegelpilt selle ühiskonna vaimsest keskkonnast, näib mulle.

Esseed on selle ajastu vaimu filtreeritud vorm. Ehkki me võiksime panna ühte kogumikku ka viie aasta jooksul loodud laulusõnad ja saaksime samuti pildi ajastu vaimust.

Tõsi, kuid «baby-baby, ära jäta mind» peegeldab seda ajastu vaimu üsna teistsugusena.

Ma ütlesin, filtreeritud vorm. Esseed tegelevad muu hulgas ka metatekstiga. «Baby-baby, ära jäta mind» sellega nüüd nii otseselt ei tegele, aga ta kahtlemata sisaldab seda konteksti, kui lähemalt vaadata.

Teine pool on see, et essee on kahtlemata kompromiss, kust ühele poole jäävad kiired poleemilised arvamussutsud, mille äärmuslikuks vormiks on internetikommentaariumid, ja teisele poole lihtsurelikule arusaamatud teaduslood. Ja kolmas pool, mida see essee puudutab, on kahtlemata kirjanduspoeetiline.

Essee kirjutamise kohalt võib selgelt näha erinevaid koolkondi. Prantsusmaa ülikoolides võivad õppejõud öelda, et me ei taha lugeda teie esseesid, kirjutage mulle selle asemel oma essee plaan: sissejuhatus, põhjus, miks on teema tähtis, milline on essee põhitees, millistele allikatele see tugineb, essee kolm osa, nendes omakorda alapunktid, mis on kõik esitatavad väidetena. Selle järgi saab õppejõud aru, mida üliõpilane tahab väljendada, ja sellest täiesti piisab. Eestisse tulles nägin aga hoopis teist koolkonda, mis on omane pigem anglo-ameerika autoritele: olulisem kui struktureeritud mõte on see, et loo jooksul lugejat ei kaotata. See tähendab, et iga järgmise rea ja lõiguga pead sa olema suuteline lugeja huvi hoidma. Ma tean, et ma ei ole vormi poolest täislikku esseed veel kirjutanud, mis suudaks samal ajal järgida prantsuslikku ülesehitust ja mitte kaotada lugejaid.

Seega oleks essee nagu salakaup: seda pakutakse lugejale ajakirjanduse kaudu, aga ometi ei ole see päris ajakirjandus, vaid ajakirjanduse piirialal asuv nähtus. Ajakirjandusest ju tahetakse, et see oleks üldiselt lihtsalt loetav, kergesti hoomatav. Esseežanri puhul aga oleme valmis selleks, et meil võib olla vajadus võtta lugemiseks ja loetu üle järelemõtlemiseks enam aega kui tavapärase ajakirjandusteksti puhul.

Üks vastustest tuleb liitsõnast «aja-kirjandus». Ajakirjanduses avaldatud esseed on siiski üsna ajalised. Vähemalt need üritavad püstitada agendat, mis oleks ajaline.

Aga samas on neil ka muu, peaaegu poolsalajane agenda, kuhu kuulub ka lugejat õrritav ja samas hariv moment.

On neid autoreid, kes kirjutavad rahvavalgustuslikke esseesid. Aga teisest küljest kirjutatakse väga palju esseesid selleks, et neist saaks mõtte- või usukaaslaste omavaheline vestlus, kus jäetakse meeldida soovimine kõrvale. Ja ka see on väga tore, sest inimesed tahavad ju lugeda endast targemate tekste. Sel puhul pole vaja, et targem oleks patroneerivas rollis, vaid täiesti piisab ka sellest, kui lugejale jääb tunne, nagu seisaks ta kahe omavahel arutleva professori lähedal ja kuulaks, mida nad omavahel räägivad. Võib-olla on see interneti- või blogiaeg sellele kaasa aidanud, sest kui mõtlejad peavad blogisid, teevad nad seda harva rahvavalgustuslikul eesmärgil. Pigem kirjutavad nad välja selle, mis on südamel, ja see on enam pihtimus iseendale kui see, mida nad tahavad inimestele öelda. Ja mul on tunne, et see on avaldanud mõju ka neile esseedele, mida ajakirjanduses avaldatakse.

Sind kuulates tuli mul mõte, et essee või laiemalt arvamusteksti funktsioon on debateerimis- või argumenteerimistraditsiooni elushoidmine. Näiteks lehtede juhtkirjad – kui mitte alati, siis vähemalt tavapäraselt – kannavad endas traditsiooni, mis on olnud sajandeid Euroopa mõtteloos. Kui vaadata nende ülesehitust, siis järgivad need põhimõtte poolest sama Aristotelese loogikat, millel põhineb ka Aquino Thomase «Summa theologiae». Me ei pruugi olla lugenud ei Aristotelest ega Aquino Thomast, aga lugedes samale argumenteerimisprintsiibile rajatud juhtkirju, saame aimu läbi ajaloo meieni jõudnud traditsioonist, mis on oluline osa lääne kultuurist.

Ma olen sinuga täiesti nõus. Kunagi rääkis Kiur Aarma mulle mälestuse oma Ameerikast. Seal on teleuudised nii kõvasti mõjutanud igaühe elu, et kui sa satud tänavanurgale, kus maja põleb, ja kaameramees sulle ligi hüppab ja kommentaari palub, siis sa juba tead, kuidas sa selle sõnastad. Eestis olevat see raskem, sest inimesed veel ei adu seda televisiooniformaati.

Igal juhul, kui loen kellegi teksti, siis ma ei võta üles üksnes neid ideid, vaid panen tähele ka seda, kuidas see on kirjutatud. Ja kui see mulle meeldib, siis ma kopeerin seda. Mingi retoorikatasandi kandumine meie ­aega toimub nii tõepoolest.

Esseežanri võib siis vaadata kui õilsa traditsiooni jätku, mille olemasolu on ühiskonnale kasulik – nii sisuliste mõtete kui retoorilise vormi poolest.

Võtame konkreetselt: enne, kui me omavahel juttu ajasime, kasutasid sa poliitilisest retoorikast rääkides sõna «binaarsus». Mis teeb essee õilsaks, on see, et sellele on antud ruumilist mahtu väljuda binaarsusest ja näidata pooltoone asjade vahel. Mul ei tule enam lühikeste ajakirjanduslike tekstide kirjutamine hästi välja, sest mul on tunne, et seal jääb mõte naiivselt lihtsustavaks. Essee puhul on võimalik muu hulgas tutvustada alternatiivset seisukohta ja seda ka tasakaalukamalt analüüsida, ilma et sa seda lihtsalt kohe maha teeksid.

Ja siin jõuan ma oma peamise mõtteni: essee funktsioon on tekitada ühiskonda selliseid sõnumeid, mida poliitikud ei saa välja öelda, sest neid rõhub imperatiiv, et nad peavad ütlema enam-vähem meeldivaid sõnumeid, et olla võimul. Kui nad seda ei ütle, on tegemist valearvestuse või inimliku rumalusega.

Või n-ö kontekstist välja võtmisega.

Jah, või n-ö kontekstist välja võtmisega. Aga üldiselt ei saa nad öelda rahvale ebameeldivaid sõnumeid. Kuid samal ajal lükkab elu neid ette. Ja siis on vaja kedagi, kes suudaks neid sõnumeid avalikku ruumi tuua, et need oleks vähemalt arutlusel. See on üks essee olulisi funktsioone.

Eetilise esseistika auhind
Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna andis välja Enn Soosaare sihtasutus, rahaliselt toetas LHV pank. Tänavu esimest korda välja antud auhinna kandidaate said esitada väljaannete peatoimetajad. Žürii, mida juhtis Iivi Anna Masso ja kuhu kuulusid Ülle Madise, Hannes Rumm, Hannes Tamjärv, Neeme Korv, Sulev Vedler ja Ülo Tuulik, valis välja nominendid ja nende seast võitja, Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK ilmunud Ilmar Raagi essee «Kultuuritust ei ole olemas».

Konkursi nominendid
•    Ilmar Raag, «Kultuuritust ei ole olemas», PM 8.01.2011; «Kas suitsetamist on võimalik hukka mõista? Tekstile vastanduva tõlgenduse mehhanismidest», Akadeemia 11/2011
•    Andres Maimik, «Canossa teekond: valest ja vastutusest poliitikas ja meedias», EPL 27.01.2011
•    Margit Tõnson, «Suhtelise vaesuse suhtelisus», EE 20.01.2011
•    Guido Viik, «Teateid pankadejärgsest maailmast 2»,
EE 29.12.2011
•    Hent Kalmo, «Eestlus kui bioloogiline imperatiiv. Mõttevahetus: Eesti eksistentsiaalsusest», Looming 11/2011
•    Mati Sirkel, «Kafka ja kevad», Looming 5/2011
•    Raul Rebane, «Naispuudega Eesti», PM 13.12.2011
•    Sulev Kannike, «Väikeriik taas lahkumas mugavussadamast», Diplomaatia 100 /12.2011
•    Valdur Mikita, «Regilaulust aatomipommini», PM 30.04.2011
•    Mari Saat, «Minu omakeelsena olemisest», Looming 9/2011

Ilmus Soosaare artiklikogumik
•    Enn Soosaare Sihtasutus esitles eile, Soosaare 75. sünniaastapäeval, värsket raamatut «Esseed ja artiklid. Nuripidine aastasada», mis anti välja koos kirjastusega SE&JS.
•    Enam kui 500-leheküljeline raamat hõlmab Enn Soosaare (1937–2010) kirjutisi aastaist 2000–2009, mis on ilmunud Eesti Päevalehes, Postimehes ja Diplomaatias. Tervikuna ilmub pikem essee «Nuripidine aastasada. Ajast, isast ja teistest».