Edward Lucas: piiri kaitsmise eetika

Poola ja ELi piir Bruzgi-Kuznica piiripunktis Valgevene poolt vaadatuna 16.11.2021 Foto: MAXIM GUCHEK/BELTA HANDOUT

Oma riigi kaitsmine on hea, kuid nii on ka kaastunne. Kremlile sobib suurepäraselt see, kui Poolas minnakse omavahel tülli ja ollakse sunnitud valima väärtuste ja enesekaitse vahel, kirjutab kolumnist Edward Lucas.  

Poola piirivalvuritel ei tule – veel – seista silmitsi päris laskemoonaga. Kuid nad teavad, et nad seisavad järjest segasemaks ja ohtlikumaks muutuva konflikti eesliinil. Pimestavad laserid, strobovalgus ja pisargaas tekitavad füüsilist ja psühholoogilist stressi. Sama teeb ka teadmine, et nende riik on rünnaku all: Valgevene korraldab oma läänepiiridel massilisi piiririkkumisi eesmärgiga muuta need mõttetuks. See on tõsine kallaletung oma naabrite riiklusele ja julgeolekule ning rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes püüavad kaitsta õigusriigi põhimõtteid ja kollektiivset julgeolekut.

Seega, ma tunnen sümpaatiat ja imetlust piirivalvurite ja teiste vastu, kes kaitsevad ELi ja NATO piiri. Kuid ma tunnen sama ka teise inimrühma vastu: organisatsioonide vastu nagu Poola Grupa Granica (Piirigrupp), kes püüavad aidata migrante, kellel õnnestub jõuda üle piiri. Nemad – inimesed, kes tähistavadki eelmises lõigus nimetatud «massilisi piiririkkumisi» – on sageli haletsusväärses seisukorras: haiged, näljased, külmetanud ja meeleheitel. Mõnel neist võib olla õigus varjupaigale. Kõigil neil on õigus väärikale kohtlemisele.