Tõnis Saarts: pandeemia ja rahvusliberalismi kibedad viljad

Tõnis Saarts Foto: Remo Tõnismäe

«Riik on halb peremees. Igaüks on oma õnne sepp. Turg paneb kõik paika» – need on turuliberaalsed loosungid, millele on väidetavalt üles ehitatud tänase Eesti edulugu. Sellele on (tõsi küll, teistest allikatest) lisandanud venevastase alatooniga rahvuslus, kus siin elavaid teisekeelseid inimesi nähakse potentsiaalse julgeolekuohuna. Kokkuvõetult tuntakse seesugust turuliberalismi ja venevastast rahvuslust ühendavat lähenemist rahvusliberalismina – ideoloogiana, mis on Eestis olnud domineeriv taasiseseisvumisest alates.

Kuigi vaktsiinivastaste protestimeelevaldusi toimub ka vanades demokraatiates, on Eestis ja Ida-Euroopas koroonakriisil oma spetsiifilised jooned. Vaadates pandeemiaolukorras vaktsineerimise ja nakatumise näitajaid Eestis, on näha, kuidas need peegeldavad samu rahvuslikke, varanduslikke ja piirkondlikke lõhesid, mida just rahvusliberalism on aastakümnetega kinnistanud. Venekeelsed inimesed, Ida-Virumaa ja maapiirkondade elanikud (peamiselt just Lõuna Eestis) – kõik need, kes rahvusliberalismi kontseptsiooni järgi kuulusid pigem «teise Eestisse» ega mahtunud kuidagi ilusale «Eesti eduloo» pildile, tõrguvad end vaktsineerimast, sest nad ei usalda riiki. Ja miks peakski?