Juhtkiri ⟩ Oravate ärev väljavaade (3)
17. november 2021, 00:02
- Reformarid on hoidnud oma tülisid salajas
- Andrus Ansip võib olla sõnumitooja
- Muutused ei tule ilmselt üleöö
Senine poliitika ei pruugi Reformierakonda enam aidata.
Reformierakond on osanud kehastada Eesti edulugu paremini kui keegi teine. Ta on olnud just edu kehastus, mitte tingimata selle looja, aga äärmiselt eduka parteina on ta osanud ka teiste poliitikute tehtu tihti enda arvele kirjutada. Reformierakond pole õieti tundnud reformide valu ja pisaraid, ta on enamasti noppinud viljad.
Just sellepärast mõjub ilusate ja rikaste partei taandumine arvamusküsitlustes kolmandaks enneolematu uudisena. Samuti ei meenu, et Reformierakonna endine peaminister oleks ametis oleva peaministri poole nii teravaid kriitikanooli lennutanud, nagu Andrus Ansip nüüd Kaja Kallase poole. Tänases lehes lisab ekspeaminister veelgi vunki.
Kui ajas tagasi vaadata, siis torkab silma, et üks senise edu saladusi võibki olla see, et oravad on läbi aegade oma tülid vaka all hoidnud. Seal pole olnud pulbitsevat siseelu nagu Isamaas või pikaaegse liidri dramaatilist lahtikangutamist nagu Keskerakonnas. Reformierakond turundas iseenda klantspilti ja valijatele see sobis.
Selles mõttes võib sisepinge olla suurem ohumärk kui jõnks reitingus. Samas pole teised Ansipi kriitikale hagu alla pannud hoolimata väidetavast rahulolematusest. Fraktsioon näitab ühtsust. Kuluaarides seostatakse Ansipit äsjase Tallinna linnapea kandidaadi Kristen Michaliga. Mi- chal, kavalpea, vaikib.
Toimuva loogiline seletus, nagu Ansip möönab, on märguanne, et enne järgmisi valimisi tuleb valmistuda liidrivahetuseks. Juhatus ja selle esimees valiti viimati aasta tagasi. Mandaat kestab kuni kaks aastat, aga põhikiri lubab seda aasta võrra pikendada.
Inimesed küsivad üha enam, kuhu me läheme, ja sellele tuleb anda inspireerivam vastus kui Ansipi «viie rikkaima hulka».
Üks põhiküsimusi on seega, kas uued sisevalimised tulevad enne 2023. aasta riigikogu valimisi. Suurema sisetüliga oleks paleepööre riskantne, aga valimisteks tulebki atra seada ja tavaliselt on just reiting see, mille tõttu erakonnad juhivahetust kaaluvad.
Seega on tõenäoline, et ülikiirelt ei muutu Reformierakonnas midagi. Küll aga võib Ansip olla rohmakas sõnumitooja, kes vaatab aasta ettepoole.
Samal ajal pole lootus, et kõik läheb jälle heaks, päris põhjendamatu. Majanduse väljavaade on optimistlik ja kui koroonataudi kõrglaine vaibub, võib Eesti elu inimestele taas päris mõnus tunduda. Pahameel otsustamatuse ja liigse haigestumuse pärast võib asenduda heameelega, et enamasti hoiti ühiskonda lahti.
Üldse on koroona mõju valimistele paras loterii, sest me ei oska ennustada, milline laine või tüvi on kampaania ajal tõusul või languses ja kuhupoole see avalikku arvamust kallutab.
Hoopis püsivam suurus on ühe või teise poliitiku suutlikkus end veenva liidrina kehtestada. Pole midagi teha, Siim Kallas ja Ansip kuuluvadki Reformierakonna ajaloos hoopis teise kaalukategooriasse kui neile järgnenud juhid, Kaja Kallas kaasa arvatud. Praegu pole näha kedagi, kes veteranide kingad jalga tõmbaks.
Peale liidriprobleemi seirab Reformierakonda veel üks häda, mis on vahest tõsisemgi. Pole kindel, et see ilu- ja edukuvand, mis oravaid 90ndail ja nullindail hästi kandis, neid pikalt edasi viib. Inimesed küsivad üha enam, kuhu me läheme, ja sellele tuleb anda inspireerivam vastus kui Ansipi «viie rikkaima hulka».