Krister Kivi: ärge kolige Tallinna, kändude linna!

Krister Kivi Foto: Eero Vabamäe/Postimees

Vaatasin mõni päev tagasi Barcelona südalinna läbivail Gran Via de les Corts Catalanel kasvavaid puid, just nagu olen hakanud imetlema ka metsarikkaid maid, mille hulka Eesti enam ei kuulu. Barcelona oli nii hubane oma roheluses ning eriti meeldis, et vanade puudega vaheldumisi oli tänava äärde istutatud ka palju noori. Selles oli midagi lootusrikast: just nagu lapsed tekitavad meis enamasti tunde elu edasiminemisest.

Tallinnas, mis on mingi arusaamatu trikiga saanud endale rohelise pealinna tiitli, tunnen ma ainult lootusetust, mis süveneb iga aastaga.

Hiljuti märkasin, et kolm uut kändu – järjekordset kändu – oli tekkinud Olümpia hotelli lähedale, kus varem kahisesid suured puud. Võimalik, et mõned neist olid tormiga kippunud oksi poetama ja kändude järgi otsustades oli neil ka südamik õõnsaks muutuma hakanud. Kui oleks tahetud, oleks puid kindlasti säilitada saanud (võrasid hooldades, tüveõõnsusi spetsiaalsegudega täites) – kuid ei taheta. Linnavalitsus näib de facto tervitavat iga võimalust leheprahti tekitavatest puudest lõplikult vabanemiseks.