:format(webp)/nginx/o/2021/11/15/14203543t1hd7e5.jpg)
USA välisminister Antony Blinken avaldas Poolale toetust ja tuli lagedale väitega, et Minsk teravdas migrandikriisi eesmärgiga juhtida tähelepanu kõrvale Vene vägede kogunemiselt Ukraina piiri äärde. Kreml reageeris sellele terava eitusega, mis kõneleb aga sellest, et Blinken tabas ilmselt naelapea pihta.
Minsk ja Moskva mängivad kokku ning isegi kui pingeid kusagil korraks järele antakse, võib see tähendada veel suurema probleemi lahvatamist mujal. Meenutame, et Kreml eskaleeris olukorda Ukraina piirile koondatud vägedega juba kevadel ja teatas siis korraga tagasitõmbamisest. See pingeleevendus oli pigem näilik ja oktoobri lõpus asus Venemaa piiriäärt taas aktiivselt mehitama.
Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile
Samal ajal on pikk varjusõda Donbassis muutunud ägedamaks ja ohvririkkamaks, kui see on viimastel aastatel olnud.
Jah, Valgevene orkestreeritud migratsioonilaine soovib kujundada kõverpilti, et Saksa kantsler Angela Merkel on võimalikke asüülitaotlejaid petnud, piirilõksu jäänud inimesed näitavad Euroopa humanismi pankrotti jms. See on nõme propaganda, mis läheb mööda olukorra peasüüdlastest.
Kuid me peame rääkima ka väga tõsisest julgeolekuohust, mille puhul pole kõige enam ohustatud mitte Poola, mis on õnneks tugev ja läänega integreerunud, vaid just Ukraina.
Me peame rääkima väga tõsisest julgeolekuohust, mille puhul pole kõige enam ohustatud mitte Poola, mis on tugev ja läänega integreerunud, vaid just Ukraina.
Pärast Krimmi annekteerimist ja kestva konflikti tekitamist Donbassis on Ukraina Vene mõjuväljast üha enam ära libisenud. Ukrainlaste enamus soovib liitlassuhteid Euroopa Liidu ja NATOga ega taha kuuldagi ida tüüpi režiimi taastamisest. Ukraina pole osutunud nn luhtunud riigiks, mida Kreml ehk ootas. President Volodõmõr Zelenskõi astub edusamme ka kauaoodatud justiitsreformiga, mille puudumist EL tema eelkäijatele tihti ette heitis.
Mõeldes Vene-Ukraina-Valgevene idaslaavi kolmnurgale meenub 1991. aasta detsembris sõlmitud Belovežje kokkulepe, millega Nõukogude Liit laiali saadeti. Otsuse vormistasid kolme riigi toonased juhid Boriss Jeltsin, Leonid Kravtšuk ja Stanislav Šuškevitš. Tolle aja lootused olid rajatud rahvaste ja üksikisikute vabadusele.
Toonased liidrid tahtsid oma riikidele ilmselt teistsugust arengut kui see, mida me näeme 30 aastat hiljem. Revanšistlikud jõud Vene võimupüramiidi tipus on Nõukogude Liidu lagunemise hukka mõistnud ja tegelevad varjamatult nii autoritaarse kui ka imperiaalse võimu taastamisega. Valgevenes alustati autoritaarse süsteemi taastamisega eraldi juba veerand sajandit tagasi.
Ühte teavad aga maailmapoliitika kujundajad kindlalt – ilma Ukrainata ei ole Venemaa impeerium. Olgu Valgevenega nagu on, ja praegu on ta Kremli lõa otsas kindlamini kui kunagi 30 aasta jooksul, aga otsustav faktor on ikkagi Ukraina.
Sellepärast tuleb Euroopa Liidul, NATO-l ja kõigil siinse regiooni riikidel olla valmis Ukrainat kõigi vahenditega kaitsma, et mitte sattuda silmitsi sama halva üllatusega, nagu oli Krimmi ülevõtmine 2014. aastal.
Euroopa Liit reageeris Valgevene tegevusele uute sanktsioonidega ja on saavutanud migratsioonireiside peatamise Lähis-Idast. Ei saa välistada, et Ukraina kaitseks tuleb astuda veel palju tugevamaid samme.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)