N, 2.02.2023

Leon Glikman: kriminaalmenetlus vajab reformi

Leon Glikman
, vandeadvokaat
Leon Glikman: kriminaalmenetlus vajab reformi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vandeadvokaat Leon Glikman
Vandeadvokaat Leon Glikman Foto: Konstantin Sednev
  • Reformimata kriminaalmenetlus tekitab probleeme
  • Mis kehtib põhiseaduses, ei kehti kriminaalmenetluses
  • Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud hulga rikkumisi

Isiku õiguste rikkumise kõige kõrgem potentsiaal esineb reformimata kriminaalmenetluses. Nõustun riigi peaprokuröri Andres Parmase väitega, et prokuratuuri puudumine oleks ohuks demokraatiale. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab kohtus süüdistust. Kui puuduks selle tänuväärse funktsiooni täitja, siis poleks meil turvaline elada. 

Eesti kohtud arutavad tsiviil-, haldus- ja kriminaalasju. Tsiviilmenetluses lahendatakse eraõiguslikke vaidlusi. Haldusmenetluses lahatakse eraõigusliku isiku kaebusi avaliku võimu vastu. Erinevalt seni nõukoguliku menetluskorra veidrusi evivast kriminaalmenetlusest on tsiviil- ja haldusmenetlus läbi teinud õigusreformi. Loomulikult võiksid reformitud menetlused kiiremad olla, eraisiku õiguste kaitse avaliku võimu vastu võiks olla lihtsam ja tõhusam, kuid pisipuudustest hoolimata on põhjust nende üle uhkust tunda.

Isiku õiguste rikkumise kõige kõrgem potentsiaal esineb reformimata kriminaalmenetluses. Nõustun riigi peaprokuröri Andres Parmase väitega, et prokuratuuri puudumine oleks ohuks demokraatiale. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab kohtus süüdistust. Kui puuduks selle tänuväärse funktsiooni täitja, siis poleks meil turvaline elada. Kindlasti on enamik süüdimõistetuist ka tegelikult süüdi.

Samas pole kogunisti kõige edumeelsemad õigussüsteemid suutnud süütu inimese süüdimõistmist sajaprotsendiliselt vältida. Erinevalt riigi ilmeksimatusesse uskuvast Eestist tunnistatakse seda võimalust märksa liberaalsema menetluskorraga riikides. Ausat menetlust tagavad õigussüsteemid ei ole välja kujunenud mitte prokuröride kiusamiseks, vaid selleks, et välistada süütu inimese süüdimõistmine.

Väide, et Eesti kriminaalmenetlus ei erine võrdõiguslikku menetlust väärtustavate riikide omast, saab tulla üksnes teisi õigussüsteeme mitte tundva, naiivse või demagoogilise inimese suust. Eestis on sepistatud poolte võrdsust mitte tagav õiguslik pinnas, kus süüdistusaktist saab põhimiselt süüdimõistev otsus. Kuivõrd kahtlustatav õigeksmõistmisesse ei usu, lahendatakse lõviosa kriminaalasjadest ilma tõe selgeks vaidlemisteta kokkuleppemenetlustes. Neis asjades on sisuline õigusemõistja prokuratuur ning kohtul on kõigest kokkulepet kinnitav roll.

Ausat menetlust tagavad õigussüsteemid ei ole välja kujunenud mitte prokuröride kiusamiseks, vaid selleks, et välistada süütu inimese süüdimõistmine.

Süüdistusfunktsiooni ülekaalukust õigusemõistmisel kinnitab ka see, et isegi üldmenetlustes on ainukordsed juhud, kus prokuratuur ei saavuta endale soovitud lahendit. Ettepanek tõsta prokuröride palgad kohtunike tasemele, nii nagu ka Tallinna kohtumajas prokuröride ja kohtute ühe katuse alla paigutamine on sellise arengu loogiline jätk.

Alistumise asemel pikaldastes ja painavates kriminaalmenetlustes osalemist suudavad endale lubada vaid eriüksuslaseväärilise vaimse ja füüsilise ettevalmistusega sangarid, kui neil on piisavalt aega ja raha enese kaitsmiseks. Nii mõnigi on põhjendamatu kriminaalmenetluse käigus kaotanud tervise, maine ja elatusallikad, kuid mitte keegi selle eest ei vastuta. Kuigi põhiseadus fikseerib ilma igasuguste eranditeta õiguse moraalse ja varalise kahju hüvitamisele, kriminaalmenetluses see ei kehti.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse pilanimetus on «mittehüvitamise seadus». Tasub eraisikul pisutki libastuda ja ta maksab täie rauaga, seevastu riigi suhtes kehtib patukustutuspõhimõte. Ausa menetluse nurgakiviks oleva poolte võrdsusega on meil kehvasti. Nõukogude võimult päritud ja põhiliselt menetleja kabinetis toimuv inkvisitsiooniline kohtueelne uurimine, kus kahtlustataval ja kaitsjal sisulised õigused puuduvad, asetab pooled lootusetult ebavõrdsele stardijoonele.

Edasine kohtumenetlus toimub eelkõige nende tõendite alusel, mille on välja valinud prokuratuur, meenutades malepartiid, kus soosik sordib endale välja sobivad malendid. Kuna kaitsja seljataga pole riiklikku sunniaparaati, on tema võimalused tõendite kogumiseks kesised. Prokuratuur saab tõendeid koguda aastaid, kuid kaitsjale antakse selleks lühitähtaeg. Kui normaalsete menetluskordade puhul on reegel, et prokuratuur peab kaitsjale üle andma kõik tema valduses olevad teabekandjad, siis meil ei tasu vähemalt vaimselt tervel inimesel sellest isegi unistada. Vähe sellest, kahtlustatavale pole tagatud kogunisti õigust näha tema vahistamise aluseks olevaid tõendeid, samuti kasutatakse riigisaladust ettekäändena, varjamaks süüdistatava eest tema vastu kasutatavaid menetlusdokumente.

Prokurör saab kohtuasjaks vabalt valmistuda, kohtudes tunnistajatega, samas kui kaitsja viskub samamoodi toimides kriminaalsüüdistuse ambrasuurile. Nii mõisteti advokaat Alla Raudsepp süüdi tunnistaja mõjutamises 14 korda süüdi mõistetud retsidivisti vastuoluliste ütluste alusel. Hoiatusena teistele kaitsjatele, sõna sõna vastu olukorras peeti riigi versiooni heitlikult toetavat retsi usaldusväärsemaks kui süsteemile tülikat advokaati. Sillari advokaadibüroo, sh viimase mitte milleski süüdi olevate klientide konfidentsiaalsed materjalid puistati läbi pelgalt vanglast välja toimetud kirja leidmise puikel. Eesti Advokatuuri üle saja-aastase ajaloo jooksul pole ükski vandeadvokaat tulnud selle peale, et kliendilepingu alusel riigi õigusnõustamisel omandab ta ametiseisundi koos sealt tulenevate keeldudega, kuid vandeadvokaat Arumäed üritatakse just selle eest «ametiisikuna» süüdi mõista. Järgmise sammuna võidakse võrdsustada kaitsjat ja kurjategijat.

Nii mõnigi on põhjendamatu kriminaalmenetluse käigus kaotanud tervise, maine ja elatusallikad, kuid mitte keegi selle eest ei vastuta.

Tsiviiladvokaadina tuleb mul hagi rahuldamiseks esitada raudseid tõendeid, seevastu prokuröril piisab inimese süüdimõistmiseks hajusast tuginemisest kaudsetele tõenditele, mis tsiviilkohtus vett ei peaks. Ometigi peaks kriminaalmenetluses kehtima tunduvalt rangem tõendamisstandard. Kui tsiviilasjas tekkiv kohtuviga viib halvimal juhul vara kaotusele, siis vea tulemusel kriminaalasjas kaotab inimene sisuliselt kõik.

Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on Eesti suhtes tuvastanud riburadapidi kriminaalmenetlustes toime pandud inimõiguste rikkumisi. Paraku on enamikul juhtudest EIKsse pöördumine osutunud mõttetuks, kuna hoolimata EIK otsusega sedastatud põhiõiguste rikkumistest, sh ebaausa menetluse tuvastamisest, pole need meil päädinud süüdimõistvate otsuste tühistamistega. Kui inimõigusi kaitsvad normid kuuluvad laiendavale tõlgendamisele, siis meil kulub suur osa aurust EIK lahenditest erandite väljaotsimisele mõne põhiõiguse mittekehtivuse põhjendamiseks.

Süsteemi steitistlikkust ilmestab ka erasüüdistusasjade puudumine. Isegi nõukogude ajal oli paljude isikuvastaste kuritegude puhul kannatanu otsustada, kas ta kriminaalmenetlust üldse soovib. Meil teab seevastu riik kõige paremini, mis kannatanule hea on. Kriminaalmenetlus vajab reformi. Mooses vedas oma rahvast orjamentaliteedist vabanemiseks kõrbes ringi 40 aastat. Usun, et Eestis peaks piisama 30 taasiseseisvuse aastast nõukogudeaegsetest kriminaalmenetluse jäänukitest vabanemiseks ja normaalsuse kehtestamiseks.

Märksõnad
Tagasi üles