Viissada aastat pärast Nicolaus Copernicust peame seletama, et maakera pole lapik, vaid ümmargune. 140 aastat pärast vaktsiinide leiutamist Louis Pasteuri poolt peame tõestama, et vaktsineerimine on vajalik. Kas see ei tundu mõttetu asendustegevusena? On need koolihariduse puudujäägid, mis nüüd ühiskonda nuhtlevad? Või on see paratamatu vähemus, kes elab omaenda väljamõeldud maailmas ja usub Harry Potterisse? kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Tiit Lepasaar.
Tiit Lepasaar: osa antivaksereid põhimõtteliselt ei usalda vaktsiine (23)
Ilmselt olekski nende veenmine asendustegevus, kui neid poleks 20–30 protsenti ühiskonnast. Nende tegevus või tegevusetus mõjutab meid kõiki. Hea on aga see, et põhjused uskuda olematust on neil erinevad ja see annab võimaluse nendega rääkida.
Ameerika Ühendriikides on tehtud uuringuid selgitamaks, miks inimesed ennast ei vaktsineeri. Seal on praegu sama probleem mis meilgi: vaktsineerimiste arv on langenud. Kuigi vaktsineeritud on viiruse eest suure tõenäosusega kaitstud, leiab viirus vaktsineerimata inimeste seas kasvuala ja talveks ennustatakse viiruse plahvatuslikku levikut.
Ekspertide hinnangul on inimestel mitmesugused põhjused ennast mitte vaktsineerida ja ilmselt on samad põhjused ka meie ühiskonnas.
Põhjus 1. Vaktsiini reaalne või väljamõeldud kättesaamatus. Kuigi vaktsiinipuudust praegu ei ole, on inimesel selleks, et vaktsineerida, vaja üles näidata initsiatiivi. Ta peab võtma ühendust perearstiga või minema vaktsineerimispunkti. Ta peab olema aktiivne. Mitte kõik ei ole sellised ja seda ka objektiivsetel põhjustel (füüsilised liikumisraskused, transpordi puudus ääremaadel jms kuni «ah ei viitsi täna minna»). Need inimesed tuleb üles leida ja neid aidata. Vaktsineerida peaks saama töökohtades – nagu gripi vastu –, aga ka meelelahutusasutustes ja kaubanduskeskustes, nagu seda teeb Tartu Ülikooli kliinikum Kvartalis. Eesmärk peaks olema jõuda võimalikult paljude erinevate harjumustega inimesteni. Samuti võiksid ettevõtjad tasustada vaktsiinist taastumise päeva.