Kaasava hariduse ideaal kirjutati veidi enam kui kümme aastat tagasi seadustesse. Ometi tunnevad paljud haridusliku erivajadusega lapsed ja nende vanemad end ikka veel kõrvaletõugatuna, saatjaks läbikukkumistunne ning sageli ka hirm tuleviku ees, mida võimendab spetsialistide pühendumise täielik juhuslikkus. Oma lugu jagavad kolm peret, kus kasvavad erivajadustega lapsed ja noored.

Kuus aastat tagasi pöördus toona 10-aastase Rasmuse (ema poisiga psühhiaatri poole, kuna poisil olid kontrollimatud vihahood ja koolitöö oli muutunud sügavalt vastumeelseks. Rasmusel diagnoositi pervasiivne arenguhäire, millele lisati märksõnad: Aspergeri sündroom.

Martin on praeguseks 21-aastane õhtukoolis õppiv noor, kes sai ATH- ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning autismispektri diagnoosi viiendas klassis. Sarnaselt Rasmuse emaga pidi ka Martini ema teadmised poja eripärade kohta raamatuid ja artikleid lugedes ise hankima.

Kaspari lugu algas juba enne tema sündi, 21 aastat tagasi. «Ma olin autismis täiesti tume,» möönis ka tema ema, kes töötas siis lasteaias logopeedilises rühmas, kus oli kaks autistlikku last, kelle käitumist ja olemust ei suutnud naine sugugi mõista. «Samal ajal jäin rasedaks ja sündis minu poeg – autist – ning kõik minu küsimused said vastused.»

Kommentaarid
Copy