JUHTKIRI ⟩ Eesti ühiskond väärtustab isasid

Urmas Nemvalts joonistab Foto: Urmas Nemvalts

• Üha enam isasid soovib oma lastega koju jääda
• Isa roll on ühiskonnas jäädavalt muutunud
• Ei tohiks unustada, et isa tuleb olla terve aasta otsa

Homne isadepäev pole enam pelk päev kalendris, vaid aastatega on Eesti ühiskond õppinud isasid rohkem väärtustama, kuid selle päeva eel ei saa mööda vaadata ka probleemidest.

Sotsiaalministeeriumi ­eelmise aasta statistika ütleb, et viimastel aastatel on kasvanud isapuhkust kasutavate meeste hulk. Kui 2013. aastal oli isapuhkust kasutavate isade osakaal isapuhkusele kvalifitseeritute seas 55 protsenti, siis 2019. aastal 76 protsenti. Näeme, et üha enam isasid soovib oma lastega koju jääda. Sestap hakkab tasapisi muutuma industriaalajastu peremudel, mille järgi rabasid isad tööd teha ja emad olid lastega kodus. Paistab, et Eesti ühiskond on mõistnud ja aktsepteerinud: kui isa lastega koju jääb, ei tähenda​ see veel pehmostumist.

Suure tõenäosusega on seda mudelit tugevdanud koroonapandeemia, mis on suurendanud kaugtöö ja seega kodus olemise osakaalu. Ka isad on tegelenud koolides distantsõppega. Vaevalt et pärast pandeemiat pöördub ühiskond tagasi endise töö- ja elumudeli juurde. Isa roll on jäädavalt muutunud, ja loodetavasti positiivselt. See muutus võib olla oluline ka rahvastiku kestmise seisukohalt, sest mida harmoonilisem on vanemate roll ühiskonnas, seda tõenäolisem on rahvastiku võime ennast taastoota.

Ent isaks olemine pole mõõdetav üksnes ühiskondlikul skaalal. Isadusel on ka isiklik ja emotsionaalne mõõde. 10. novembri Postimehes kirjutas raadioajakirjanik ja filmirežissöör Jaan Tootsen isaduse kogemusest.

Paistab, et Eesti ühiskond on mõistnud ja aktsepteerinud: kui isa lastega koju jääb, ei tähenda​ see veel pehmostumist.

«Isaks olemine on pidev oma ebatäiuslikkuse tundmine – miks just mina ei saa hakkama, teised ju saavad! Kukud vahepeal käpuli, ikka väga korralikult, ja siis ajad ennast jälle püsti. Just see püstiajamise hetk on väga oluline,» sõnas Tootsen.

Isaks olemine on seega väga individuaalne. Ei saa mööda vaadata asjaolust, et mõnel tuleb isaks olemine hästi välja ja teisel on samas möödalaskmisi. Ehkki homme on isadepäev, tuleb isa olla terve aasta otsa. See kipub mõnel meelest minema.

Näemegi, et on juhtumeid, kus isad pole tasunud oma lastele elatusraha. See on omakorda tekitanud vimma emades, kes pole lasknud lastel isaga kohtuda. On tulnud ette ka seda, et elatusraha pole laste isast ­eemale hoidmise põhjus, vaid selleks on riid vanemate vahel. Ent selle kõige tõttu kannatavad lapsed.

Inimlikult on muidugi arusaadav, et elatiseta jäänud lapsed ei soovi hiljem ülal pidada oma isa (mõnikord ka ema), ehkki perekonnaseadus seda nõuab. On siiski ka neid lapsi, kes on isale andestanud ja nõus teda üleval pidama.

Homme valitakse aasta isa ning seda sündmust kajastab laialdaselt ka Postimees. Aasta isa valimine on saanud meil kenaks traditsiooniks. Samas on selge, et vaatamata traditsioonile on isaduse sisu aastatega muutunud. Seda nii ühiskondlikus kui ka isiklikus plaanis.