Lauri Vahtre: indiviid kui muna ja ühiskond kui kana

Lauri Vahtre Foto: Tairo Lutter

Kui hiljaaegu justkui muuseas kirjutasin, et liberalism oma äärmuslikul, antiliberaalseks moondunud kujul on ummiktee ja pankrotistunud ideoloogia, ei osanud ma arvata, et see võiks ehmatada või vihastada kedagi peale võitlevate ärklejate. Ometi leidus ka väljaspool nende leeri ehmujaid, kes minult tõsimeeli küsisid, kas ma ei pooldagi siis enam üksikisiku vabadust või kas ma olen unustanud, mida tähendas elu repressiivse võimu all. Või et meie naaber on Putin.

Muidugi pole ma liberalismile või täpsemalt päris liberalismile selga pööranud. Mäletan elu nõukogude võimu all ja pelgan Putinit, kellest varsti enam ei tea, mis talle pähe võib tulla. Otse loomulikult on Eesti praegu õnnelikult vaba ja kaitstud ning seda tänu läänes valitsevale liberalismile ja demokraatiale. Olen mitmel puhul kinnitanud, et olen ka ise liberaal ja et kui aastaarv oleks 2021 asemel 1921, siis tõenäoliselt veendunud nais- ja ma ei tea veel mis õiguslane. Kuid miks sel juhul kõnelda 2021. aastal «pankrotistunud ideoloogiast»?

Vastus peitub äärmustes, kuhu on indiviidi kaitsega – peamiselt vähemuste kaitse sildi all – jõutud. Juhtumid, kus «vähemuse kaitse» tähendab vähemusele sobiva lahenduse pealesurumist enamusele, pole enam kaugeltki harvad. Näited võiksid täita terve selle lehenumbri. Laia leviku on saavutanud mõttetera «demokraatia ei tähenda enamuse võimu, vaid vähemuse kaitset». See mõttetera on mõttetu. Elu on täis näiteid, kus kooki pole võimalik ära süüa nii, et see alles jääb. Ehk teisisõnu, korraldada elu nii, nagu soovib mõni vähemus, ilma et riivataks enamuse tahtmist või õigusi. Järeldus: kui demokraatia ei tähenda enam enamuse võimu, siis tähendab ta vähemuse võimu. Sellega oleme aga prügimäele heitnud kõik, mille poole demokraatlik mõte tuhandeid aastaid on püüelnud.