Evelyn Kaldoja

FOTO: Liis Treimann

On tõeliselt kahju, et äsja ka Postimehe juhtkirjas viidatud Mihkel Muti lastejutust «Französisch» (1981) pole antud välja uut trükki. See võiks olla raamat, mille alusel kirjutatud esseevormis arutluse esitamine on kohustuslik igale vanemale, kes registreerib oma lapse nii-öelda eliitkooli 1. klassi katsetele.



Mina olen käinud nii kodukohajärgses maakoolis kui tunnustatud keelekallakuga koolis, mis figureerib Eesti koolide edetabelis enamasti esimese viie hulgas ja kindlasti mitte alla esikümne.

Ja pean tunnistama, et takkajärgi olen üpris veendunud, et kaks korda Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe suhteliselt kõrge konkursiga tasuta kohale ning korra nii Tartu kui Helsingi Ülikooli magistriõppe tasuta kohale olnuksin ilmselt võimeline sisse saama ka siis, kui oleksin lõpetanud kõik 12 klassi oma maakoolis. Ning et kõigi nende sissesaamiste ja ka mõningate lõpetamiste kõrval on haridus lõpuks ikkagi vaid vahend, mitte saavutus, mis mu igapäevatöö minu eest ära teeb.

Ma mõistan inimesi, kelle väike laps on riigieksamite esikümne kooli katsetele viidud seetõttu, et see õppeasutus asub üle õue ja mudilase pea tundub ka enam-vähem lahtine olevat. See, et jütsil oleks kooliteel võimalikult vähe rohke liiklusega teid ja tänavaid, on kahtlemata oluline. Väikeste laste etteõpetamisega piinamine ja mängud sissekirjutusega tunduvad aga lihtsalt tõusiklikud ja juhmid.

Kuidas saab põhiharidus eliitkoolis olla nii eriline, kui igal aastal tuleb samade õppeasutuste 10. klassidesse rohkelt uusi õpilasi, kes suudavad tavakooli põhjal täpselt samalt tasemelt jätkata? Kuidas saab keskharidus eliitkoolides olla nii eriline, kui Eesti paremate ülikoolide menu­erialadele saab ka arvestataval hulgal maakoolide ja paneellinnaosade koolide lõpetanuid?

Rohkem kui eliitkoolide müstilisse kvaliteeti, mis ka maltsast roosi kasvatada võiks, usun ma sellesse, et neisse lihtsalt on kogutud ülikoolile orienteeritud inimesed. Samas kui nii-öelda tavakoolis on klass heterogeensem – mõni tahab saada arstiks, mõni lukksepaks ja mõni veel ei tea kelleks. Et tulevane lukksepp ülikooli ei proovigi, jätab see loomulikult oma jälje sissesaanute statistikale.

Loomulikult ei tee süvaõppega kool paha, aga see pole mingi võluvits, saati veel väikese väljakujunemata karjäärihuvidega lapse puhul. Kool on vaid lihv komplektile, kus esialgne suurem roll on tõenäoliselt geneetilistel eeldustel ja kodustel raamaturiiulitel ning hiljem inimese enda huvidel ja töökusel.