Juhtkiri: soikunud perepoliitika

Foto: Urmas Nemvalts

Vaesus ei tähenda vaid raha ja asjade puudust, kirjutab õiguskantsleri nõunik Andra Reinomägi tänase Postimehe arvamusküljel. Iga neljas laps Eestis elab vaesuses või vaesusriskis. Kuigi inimeste erinevad materiaalsed võimalused on turumajanduslik paratamatus, on seda kaugelt liiga palju riigis, kus pidupäevakõnedes räägitakse iibest ja perepoliitika tähtsusest rahva ja riigi püsimajäämisel.

Vanemahüvitisest on saanud perepoliitika kaheteraline mõõk. Ühest küljest julgustab see tõesti noori peresid järelkasvu soetama. Teisalt on vanemahüvitise kehtestamisega perepoliitika otsekui soikunud – lapsetoetus püsib visalt endisena, hooldushüvitist on lausa kärbitud ning lastele mõeldud teenused on jäetud eelkõige kohaliku omavalitsuse kanda.

Mitte et kohalik omavalitsus ei võiks sellega tegeleda, vastupidi, ta isegi peab sellega tegelema, kas või samas laste vaesuse kontekstis – vaid kohalikul omavalitsusel on sotsiaaltöötaja kaudu võimalik raskustes peret märgata. Siiski, kohalike omavalitsuste võimekus on erinev ja kergesti tekib ahvatlus tegeleda pigem sellega, mis otseselt hääli toob. Sotsiaalteenuste kättesaadavuse parandamine raskustes peredele ei too hääli, kui suurem osa valijaist tahab hoopis tööstusparki või eakate hoolekannet.

Ainuüksi rahvastiku juurdekasvust, millel on nagunii piirid ees, ei piisa. Kuid seejuures peab poliitika eesmärk olema vaesusest sündiva vaesuse vältimine. Aga kui laste absoluutne vaesus on 1,6 korda kõrgem ühiskonna keskmisest absoluutse vaesuse määrast, siis see tähendab, et vaesuse nõiaring on juba tekkinud.

Vaesus võib küll välja paista kulunud riietest, kuid see toob endaga kaasa tõrjutuse, sest lapsel pole ka võimalusi oma eakaaslastega võrdselt kõiges kaasa lüüa. Nii kasvabki üles järgmine põlvkond pettunud inimesi, kes ei tunne omaenese andeid ega teagi tahta enamat kui seda, mida tagasihoidlikus vanematekodus nähtud.

Loomulikult ei saa raskustes peredelt nõuda igakuist aruannet, kuhu täpselt lapsetoetus on kulunud. See ei aita, sest kui pere on majandusraskustes, siis kulub lapsetoetuski sellele, millele kõik muu – parimal juhul esmavajalikule, halvimal juhul vanema sõltuvusele. Küll aga saab kohalik omavalitsus toetada sellist peret teenustega: koolitoit, transport, huviharidus.

Riik peab aga loobuma stagneerunud hoiakust ja asuma korralikku perepoliitikat välja töötama, tunnistades enesele seejuures, et see vajab lisaraha, seda eelkõige teenuste toetamiseks. Et vaesuses kasvanud lapsed ei kasvataks oma lapsi samuti vaesuses, peab olema meie kõigi ühine huvi.