Andra Reinomägi: nähtav kuristik rukkis

Andra Reinomägi Foto: Õiguskantsleri büroo

Eesti ühiskond ei saa ega tohi endale lubada, et viiendik lastest elab allpool ebapiisavaks tunnistatud tingimusi, kirjutab õiguskantsleri nõunik Andra Reinomägi.
 

Lugege paari näidet, kuidas omavalitsuste lastekaitsetöötajad kirjeldasid lasteombudsmanile laste ja lastega perede vaesust.

«On peresid, kus toit on kehv. On peresid, kus koolist saadav lõuna on ainukene söök… Ja kes õpilaskodudes elavad, on märgatud, et kõige enam süüakse esmaspäeva hommikul ja reede õhtul. Sest reedel ei tea nad kunagi, kas nädalavahetusel saab kodus süüa või mitte.»

«Kui sul kodus ei ole korralikult süüa, on haigused kohe kallal. Neil on koolis pidevalt asjadest puudu. Nende välimus on … tavaliselt on nad välja magamata, sest üldjuhul elatakse kitsastes tingimustes, on palju inimesi.»

Vaesusel on mitu nägu. Kõige enam torkavad silma kehvad olmetingimused ja toidunappus. Ka koolivahendite puudumine. Kuid vaesus ei tähenda üksnes raha ja asjade puudust. Vaesus on laiem nähtus, mis tähendab ka pingeid inimeste suhetes, ebakindlust tuleviku suhtes, riskikäitumist ja sõltuvusprobleeme ning raskematel juhtudel tõrjutust ja huvi kaotust oma olukorra parandamiseks.

Üks intervjueeritud lastekaitsetöötaja mõtestas vaesuse olemust nii: «See on siiski igakülgne toimetulematus oma eluga. Ma ei tooks siin nii väga välja seda materiaalset plaani, kuigi see on väga tähtis. Aga see on selline jõuvarude vaesus, puudus. Et inimesed on kuidagi nii lootusetud ja väsinud ja vihased ja neil ei ole lihtsalt jõuvarusid.»
Iga viies laps elab vaesuses

Lasteombudsmanina koostas õiguskantsler statistika ja lastekaitsetöötajatega tehtud süvaintervjuude põhjal ülevaate laste vaesusest Eestis. Mis selgus?

Peaaegu iga viies Eesti laps elab vaesuses. Seda näitavad statistikaameti andmed 2010. aasta kohta. Suhtelises vaesuses, mis iseloomustab isikute sissetulekute ebavõrdsust ühiskonnas, elas 19,5 protsenti lastest. Absoluutses vaesuses, mis tähistab ühiskonnas kokkulepitud elatusmiinimumi piirist allapoole jäänuid, elas 18,6 protsenti alla 18-aastastest lastest – üle 45 000 lapse. Kui absoluutses vaesus elavatele lastele lisada veel vaesusriskis olevad lapsed (7,4 protsenti lastest), võib öelda, et iga neljas Eesti laps elab vaesuses või vaesusriskis. See on üle 63 000 lapse!

Lapsed on ülejäänud ühiskonnaga võrreldes halvemas olukorras: laste absoluutne vaesus on 1,6 korda kõrgem ühiskonna keskmisest absoluutse vaesuse määrast. Ka laste suhteline vaesus on kõrgem keskmisest suhtelise vaesuse määrast, peegeldades seega laste ebavõrdset positsiooni ühiskonnas.

Lapse õiguste rikkumine

ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab vanemate kõrval riigi rolli lapse õiguste kaitsmisel ja arenguks vajalike tingimuste loomisel.
Esmane kohustus lapse arengut toetava kasvukeskkonna loomisel lasub küll vanematel, kuid riigi ülesanne on seejuures vanemaid igakülgselt aidata ja toetada.

Vaesusega sageli kaasnev sotsiaalse turvalisuse puudumine, tõrjutus ja eneseteostusvõimaluste piiratus, rääkimata toidunappusest ja puudulikest olmetingimustest tingitud otsestest terviseriskidest, on oluline oht lapse arengule. Sellistes tingimustes kasvamine on lapse õiguste rikkumine.

Raskematel juhtudel jätab vaesus lapse eemale ühiskonnas tunnustatud sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest õigustest. Seega on vaesus otseselt seotud inimõiguste ja lapse õigustega.

Vaesus takistab lapse võimete väljaarenemist ja avaldab mõju lapse toimetulekule nii praegu kui ka täiskasvanuna. Vaesusega kaasnevad madalam enesehinnang, psühholoogiline ebakindlus, mitmesugused psüühikahäired ning riski- ja sõltuvuskäitumine. Kui sellele lisandub ka vanemate toetuse puudumine, tülid, vägivald perekonnas, ei võimalda selline keskkond lapse turvalist arengut. Lapsepõlves kogetud vaesus mõjutab kogu inimese elukäiku ja seeläbi ühiskonda tervikuna.

Kõrge vaesuse määr vähendab ühiskonnaliikmete omavahelist sidusust ja solidaarsust, tekitab võõrandumist, olles ohuks nii ühiskonna jätkusuutlikkusele kui ka demokraatlikele väärtusele. Vaesusest tingitud võimaluste piiratus ja kehvad elutingimused süvendavad ebavõrdsust. Mida suurem on ebavõrdsus, seda suurem on inimese põhiõiguste riive oht. Laste puhul on see oht eriti tõsine, kuna lapsed sõltuvad suurel määral täiskasvanute otsustest. Seetõttu on eriti oluline panna piir vaesuse põlvkondlikule edasikandumisele ning vähendada vaesuse mõjusid lastele.

Teenused otse lapsele

«Makstakse toimetulekutoetust, kuid kuidas ta seda täpselt kasutab – ei ole ju sotsiaaltöötaja tal kogu aeg kõrval, ei ole võimalik seda kontrollida. Või lastetoetust. Ta saab ju selle lihtsalt kätte, ja kui ta leiab tõesti, et alkohol on tähtsam kui lapse kooli saatmine, siis ta endiselt käitub sellisena», kirjeldas lastekaitsetöötaja.

Kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajate kinnitusel püüavad omavalitsused vaesuses olevaid lastega peresid nii toetuste kui teenustega abistada, kuid puudu jääb nii ühest kui teisest. Ka lastekaitsetöötajaid endid napib. Vajalike teenuste, nagu psühholoogi, psühhiaatri ja logopeedi järjekorrad on pikad, kuigi lapsed ja vanemad vajavad abi kohe. Teenusepakkujaid pole piisavalt, puudub transpordiühendus, et spetsialistide juurde jõuda, puuduvad sobivad teenused.

Toimetulekutoetus, mis riikliku meetmena peaks vaesuses olevaid peresid toetama, ei ole uuringute kinnitusel piisav, et pered vaesuspiirist ülespoole tuua. Osa peresid ei oska vähese rahaga majandada ning toetusi ei kasutata sihipäraselt. Vähese raha tegelik kasutamine peab olema läbimõeldud. Oluline on, et abi jõuaks otse lapseni. Praktikas on ilmnenud, et paraku see alati nii ei ole. Lapsele mõeldud rahalised toetused makstakse välja vanematele, kes ei kasuta seda paljudel juhtudel lapse huvides. Üks lahendus võiks olla laste abistamine otse lapsele suunatud teenuste kaudu.

Alustada saab näiteks koolitoidu kompenseerimisest nendele lastele, kelle vanemad ei suuda selle eest tasuda. Praegu on tasuta koolitoit vaid põhikoolis, ülejäänud haridusastmetel sõltub see kohaliku omavalitsuse otsusest. Paraku on juhtumeid, kus kohalikud omavalitsused ei lähtu koolitoidu toetuste otsustamise mitte pere abivajadusest, vaid muudest kriteeriumidest, näiteks asjaolust, kas laps õpib koduvalla või -linna koolis või mõnes muus koolis. Sellisel juhul ei lähtuta mitte laste vajadusest, vaid kohaliku omavalitsuse laiematest huvidest, kuigi esikohal peavad olema lapse huvid. Ükski laps ei tohiks jääda söömata põhjusel, et tema vanematel pole selleks piisavalt võimalusi.

Koolitoidu kõrval on oluline, et laps saaks vajalikke teenuseid. Sageli ei saa laps huviringi, psühholoogi või logopeedi juurde, kuna peres ei ole autot ja muu transpordiühendus on ebapiisav. Need teenused saaks omavalitsuste ja haridusasutuste koostöös tuua lapsele ja vanemale lähemale, näiteks koolide või lasteaedade juurde. Teenuste mitmekesisust ja kvaliteeti parandaks ühe lahendusena lastele ja peredele teenuseid pakkuvate piirkondlike kompetentsikeskuste loomine.

Tagajärgede ärahoidmine

Mõtlemapanev on fakt, et sageli märgatakse pere abivajadust alles lapse kaudu – kui lapsel hakkab koolis halvasti minema või on kodused halvad olmetingimused juba näha lapse välimusest. See on märk, et niisugune olukord on kestnud kaua. On väga oluline lapse abivajadusest sel juhul kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajale teada anda. Samas tuleks pere abistamiseni jõuda varem – kui probleemid on algusjärgus ega mõjuta veel otseselt lapse toimetulekut. Üks võimalus on koolieelses eas lastele regulaarse kohustusliku tervisekontrolli kehtestamine.

See rõhutaks vanema vastutust, toetaks lapse arengut ning hoiaks sidet vanematega, pakkudes neile vajadusel vanemarollis tuge. Probleemide ilmnemisel vahetaksid infot perearst ja lastekaitsetöötaja. Need on mõned näited lasteombudsmani ettepanekutest laste vaesusega seotud probleemide lahendamiseks. Laste vaesuse mõju ühiskonnale kestab kaua ja sellel on kõrge hind.

Kriisiaastatel süvenenud vaesus vajab asjatundjate ja otsustajate, omavalitsuste ja riigi eraldi tähelepanu. Lahenduste otsimiseks on lasteombudsman märtsi alguseks kokku kutsunud ekspertide ja otsustajate ümarlaua. Laste vaesus pole nähtamatu. See on kui kuristik, mida tuleb teadvustada ja mille servale sattumisest saab lapsi hoida. Need, kes juba on sinna kukkunud, vajavad kiiret abi.

Lapsed ei ole mitte üksnes tulevik – lapsed on olevik. Ka vaesus nende elus on olevik. Inimõigusi ja lapse õigusi väärtustava riigina ei saa me lubada, et peaaegu viiendik lastest elab allpool ühiskonnas ebapiisavaks tunnistatud tingimusi.