Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

AK EKI keelekool: muutuv keel ja murdekeel (3)

Copy
«Eesti murrete sõnaraamat»
«Eesti murrete sõnaraamat» Foto: EKI

Meie keelde tekib pidevalt uusi sõnu, osa aga vajub unustusehõlma. Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Mari Kendla arutleb selle üle, kuidas keelelises virvarris mitte unustada ka oma esivanemate keelt.

Maailm on pidevas muutumises, koos sellega muutub ka meie keel ja sõnavara. Noorte keelekasutuses mängib üha suuremat rolli inglise keel. Sellel on kahtlemata omad põhjused: on valdkondi (nt infotehnoloogia, popkultuur), kus ülekaalus on võõrkeelsed terminid, kõrgharidust omandatakse üha enam inglise keeles ning selles suunas liigub ka uuem teadus. Kuidas on siis lood eesti keelega?

Eesti keelt peetakse arenenud kultuurkeeleks, selle oskus ja kasutamine sõltub sellest, kui palju me ise seda väärtustame, seda loome, selle võimalusi ja rikkusi kasutame. Eestlane paistab olevat keeleusku. Soov selles vallas midagi ette võtta ulatub juba sajandite taha.

Kui me räägime keele rikastamisest, siis selleks sobivad kõik võimalused. Siinkohal ei tasu mööda vaadata ka murdekeelest. Murdeerinevuste põhjal eristatakse Eestis kolme murderühma: Kirde-Eesti rannikumurded (rannamurre ja Alutaguse murre), põhjaeesti murded (saarte murre, lääne-, kesk- ja idamurre) ning lõunaeesti murded (Mulgi, Tartu ja Võru murre), mis kõik omakorda jagunevad väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks. Eesti keel on niipalju rikkam, kui palju tal on murdeid. Suur hulk tänapäeval kasutusel olevatest sõnadest on laenatud murdekeelest, nt abajas, hõrk, imal, kipakas, leebe, läte, pälvima, räme, saalima, sööstma, ulgumeri, üsk. Mitmed murdesõnad on kirjakeelde jõudnud oskuskeele kaudu, nt aeguma, kütus.

Kui me räägime keele rikastamisest, siis selleks sobivad kõik võimalused. Siinkohal ei tasu mööda vaadata ka murdekeelest.

Kuidas inimesed Eesti eri paigust kasutavad sama nähtuse kohta neile iseloomulikku murdekeelt, on keelenähtus omaette. Näiteks sõna tilgastanud (piim) on saarlastel närdind, hiidlastel kalgastand, lõunaeestlastel mürätänü, kui tuua vaid mõned näited. Samuti võib murdekeeles mõnel kalal, linnul või taimel olla kümneid nimetusi, samas kui kirjakeeles on vaid üks. Nii on rahvasuus räime nimetusi haili, kapukas, salak, sillis, sipukas või lihtsalt kala. Lumistel talvepäevadel silmatorkav leevike on saanud nimetused krüügitaja, külmalind, punapugu, tombak, toompapp. Sügiseti imelisi marjakobaraid kandvat pihlakat tuntakse eesti murretes sõnadega pihelgas, pihlajas, pihlik, piilik, pillik.

Murdekeele põhjaliku kajastajana leiab Eesti Keele Instituudi paljude teiste sõnastike hulgast «Eesti murrete sõnaraamatu», millest ilmus äsja 33. vihik (piibamapodina). Kui eesti keel on pidevas muutuses, siis murdesõnaraamat kajastab valdavalt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse murdekeelt, nagu seda tol ajal kõige ehedamal kujul räägiti. Seda võimaldab mitmeid aastakümneid väldanud murdekogumise töö, mille tulemused on talletatud instituudi eesti murrete ja sugulaskeelte arhiivis. Murdesõnaraamatut saab kasutada ka veebis. Mis muud, kui head murdesõnade avastamist ja nende kasutamist!

Tagasi üles