AK ⟩ Toomas Kiho essee: Narva – Okasroosike

Toomas Kiho Foto: Kristjan Teedema

Kõndides mööda Narva vanalinna tänavaid, ei saa kuidagi lahti peaaegu füüsilisest, ilmutuslikust tundest, mis voogab läbi jalataldade ja silmapõhjade ajusse, mõistmisse: et kohe-kohe kargavad maa alt välja sinna peidetud hoonete keldrid ja niisama äkki tõusevad üles seinad, katused ja korstnad. See on nagu koidueelne viimane uni – unenägu on lõppemas. Vana Narva on kuskil siinsamas olemas ja just-just valmis ellu ärkama. Mõtteline vibunöör on tõmmatud pingule ja kohe vabaneb ta pingest. Meie silme ette kerkib barokne pärl oma igikestvas ilus.

Vahel on argipoliitiliselt väidetud, et vana Narvat ei saavat taastada, sest seda pole olemas. On! Ta on siinsamas, su jalgade juures, murukamara all, siin on vanad tänavad, seal ootavad täisaetud keldrid oma aega. Ladestused – aja jäljed kivis, mis 1950.–1960. aastatel pinnase alla ta(s)andati –, on valmis uuesti lahti rulluma.

Muidugi on selleks vaja raha nagu Okasroosikesele printsi suudlust. Egas suudlused ja raha ole ilmast otsa lõppenud. Muidugi ei saa selle plaaniga välja tulla Narva linnavõim üksi. See on terve Eesti asi ja tegelikult kogu Euroopa asi. Narva taassündimine on veel palju rohkem Euroopa asi kui Varssavi või Frankfurdi või teiste Süda-Euroopa linnade renessanss teise ilmasõja järel. Narva on Euroopa ja terve lääne kultuuriruumi eelpost. Ja seetõttu on tal ka kogu hiiglasliku Süda-Euroopa ees võõrandamatuid eeliseid, mistap on aegumatud kohustused Narva ees tervel Euroopal (loe: Euroopa maksumaksjal). Eks ole Narva taastamine lõpuks ka osa ELi välispiiri tugevdamisest. Ideaalis, meie euroopalike väärtuste ideaalpildis on see nagu tagurpidi vektor, kus initsiatiivi peaks võtma «Brüssel», seda mahitama Eesti valitsus ning Narva linnavõimul tuleb investoritele ainult õigel ajal õige koht kätte näidata.