Voldemar Tomusk: kobarkäki poliittehnoloogia

Haridussotsioloog Voldemar Tomusk Foto: Erik Tomusk

Eelmise aasta lõpul meie hulgast lahkunud spioonikirjanik ja endine luuraja John le Carré kirjutab oma mälestusraamatus «Tuvitunnel: lood minu elust», et mingil hetkel on Tuvitunnel olnud peaaegu kõigi tema raamatute tööpealkirjaks. See mõiste viitab tunnelile, mille lõpust tuvid lendavad taeva alla, osavale püssimehele elavaks sihtmärgiks. Loo puänt on selles, et tuvi, kellele püssimees pihta ei saa, pöördub kuulekalt peremehe juurde tagasi ning läheb uuele ringile.

Nii juhtub ka paljude le Carré kangelastega, kes valdavalt kõrgete ideaalide nimel ustavalt peremeeste juurde tagasi pöörduvad, kuni viimaks oma traagilise lõpu leiavad. Alles pika kirjaniku karjääri lõpust, tema viimasest, juba pärast autori surma avaldatud romaanist «Hõbevaade», leiame kangelase, poola päritolu Briti agendi Edward Avoni, kes otsustab teisiti. Mida ta täpselt otsustab, ma siinkohal ei paljasta, vaid pigem lisan, et viimasel ajal Eestis populaarsust võitnud väljendi «kobarkäkk» ingliskeelse algupärandi, mille täpne tõlge eesti keelde trükimusta ei kannata, leiab lugeja le Carré viimase romaani 183. leheküljelt.

Mulle tundub, et tuvitunneli analoogia valgustab muidki eluvaldkondi kui üksnes luurajate rasket, kuid huvitavat elu. Sarnaseid lugusid leiame ka poliitikast. Analoogia põhjal on poliittehnoloogide peamine ülesanne valijate kui tuvide tunnelisse tagasi meelitamine pärast seda, kui varasemate valimislubaduste täitumise üle rõõmustamise asemel rõõmustavad nad selle üle, et hingeke veel sisse jäi. Poliittehnoloogi eesmärk on seatud lühimas võimalikus perspektiivis: teha mida iganes, mis valija tagasi toob – pakkuda rasvast ussikest või paari terakest, palgatõusu või tasuta teenuseid. Ükski parteipoliitiline ulm pole nii uskumatu, et see lauale panemata jätta. Eks peale valimisi paistab, mis saab. Kõige halvemal juhul visatakse mõni asekantsler bussi alla, kui minister just kohvimasinat koju vastutavale hoiule ei võta või mõni teine mõnel soojal maal uljas seisundis külmikutaguse ruumi suhtes sobimatut huvi üles ei juhtu näitama. Järgmine kord teadagi algab kõik algusest, sest ega elektoraat pole targem kui rumal lind – poeta vaid paar terakest ja juba marsibki ta kuulekalt torusse!