Ärme süüdista ohvrit

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Valgevene hübriidrünnaku eesmärk on Euroopa lõhestamine
• Poola piiril on sõjakalt meelestatud rahvajõugud
• Parim viis provokatsiooni tõrjuda on Euroopa sisemine ühtsus

Eile saavutas Lukašenka hübriidrünnak uue taseme, kui Poola piirile suundus migrantide kolonn peamiselt noortest meestest, saadetuna Valgevene jõustruktuuridest. Head vastust sellisele rünnakule ei ole, kuid kõige lihtsam ja samas silmakirjalikum oleks teha ohvrist süüdlane.

Euroopa lõhestamine on Valgevene hübriidrünnaku üks eesmärke. Miks muidu on see ette võetud just Poola vastu ja ajal, mil Poola suhted Brüsseliga on ajaloolises madalseisus.

Lääne-Euroopas on Poola juba nagunii patuoinas, mistõttu on kerge sissetungijate vastu jõu kasutamise korral veeretada süü Poola valitsusele, kellele on pikka aega ette heidetud vähemuste tagakiusamist ja õigusriigi lammutamist. Poola piirivalve süüdistamine ebainimlikkuses võib poolakate praegu veel positiivset suhtumist Euroopa Liitu kergesti hajutada, kui migrandirünnak Poola ühiskonna oma maa kaitsele mobiliseerib.

Videopildid Valgevene-Poola piirilt näitavad, et tegu ei ole hädas sõjapõgenikega, vaid üsna sõjakalt meelestatud rahvajõukudega, kes püüavad maha kiskuda piiritara, et ebaseaduslikult Euroopa Liitu siseneda. Kuigi suurem osa on inimesed, kes loodavad pääseda parema elu peale Euroopas, ei maksa olla naiivne ja uskuda, et jõukudega ei ole liitunud nn rohelisi mehikesi – aktiivseid provokaatoreid, kelle ülesanne on vedada rahvamassid pealetungile.

Kõige olulisem on mõista toimuva tegelikku tähendust ja anda piiriületusele adekvaatne hinnang – see ei ole oma elu nimel sõja eest põgenevate inimeste paaniline liikumine, vaid organiseeritud ja küüniline rünnak, kus seiklejaist õnneotsijad püüavad humanitaarreeglite kaitse varjus ebaseaduslikult riiki tungida.

Seejuures pole kahtlust, et migrantide voog sõltub otseselt Valgevene võimude tegevusest. Piiriületuste laine vaibuks, kui sisserändajaid maale ei veetaks ja neid EL piirile ei mahitataks. Küsimus on selles, kas ja millistel tingimustel on​ Lukašenka valmis rünnaku lõpetama.

Varem on Türgi kasutanud migratsioonisurvet Euroopalt endale sobivate tingimuste ja rahasüstide väljakauplemiseks. On võimalik, et midagi samasugust loodab ka Lukašenka. Samas on kontekst väga erinev. Türgi oli hädas suure põgenikelainega Süüriast, Valgevene on migrandid ise riiki vedanud. Seepärast oleks kriisi lõpetamine läbirääkimiste teel Lukašenkaga Euroopale niihästi alandav kui ka tema võimu tunnustav.

Seega tuleb otsida teistsugust lahendust. Praegune migrantide voog ei ole nii suur, et see võiks demograafiliselt Euroopat ohustada. Küll aga on piiril toimuvad kokkupõrked piisavad selleks, et Euroopa ühiskonda lõhestada. Nii on parim viis Lukašenka provokatsiooni tõrjumiseks Euroopa sisemine ühtsus sellele vastamisel.

Kui Euroopa avalikkus kõige kõrgematest võimukandjatest kuni lihtsate inimesteni oleks valmis tunnistama, et tegu on organiseeritud kuritegeliku piiriületamisega, jätkuks ka piiri kaitsjail meelekindlust, et seista oma kehadega müürina sissetungijate ette ja neile edasipääs sulgeda.

Iga pealetungija, kellel ei õnnestu Poola piiri ületada, muutub meie probleemist Lukašenka probleemiks.