Maarja Lõhmus: miks ei ole Eestis nii nagu Soomes

Maarja Lõhmus Foto: Sille Annuk

Soomes on inimesest hoolimine päris, meil dekoratsioon, kirjutab ajakirjanik ja meediateadlane Maarja Lõhmus.

Kui 1988. aastal toimus loomeliitude pleenum, küsis üks kõneleja: «Kui võtame Eestimaa, siis viimase neljakümne aastaga oleme meie siin maal, selle võimu all, suutnud ülejäänud maailmast 20–30 aastat maha jääda. Mida me oleme siis teinud? Kas te kujutate ette kahte naabrit, kahte talumeest, kellest üks jääb teisest tootmise poolest 40 aastaga 30 aastat maha? See on ju absurd. Minu meelest on see maailmarekord, kuid ma ei tea, kas see on Guinnessi raamatusse sisse võetud.»*

Poliitikud armastavad eriti intensiivselt kõnelda Põhjamaadest, Eesti kuulumisest Põhjamaade hulka. Kultuuriliselt see nii kindlasti ka on – veelgi enam, Eesti on kultuuriaktiivsuselt maailma esireas, me lugemisarmastus, koduste raamatukogude rikkus, muusikute-kooride ja tantsurühmade hulk miljoni elaniku kohta, mis võrreldav ju näiteks mõne Peterburi eeslinnaga, näitab mitmekesist aktiivsust ja elurõõmu. Nii ongi Eesti riik sündinud siinse rahva sisemisest tahtest ja tegutsemise aktiivsusest.