Arvi Tavast: piim on piim on piim

Sojapiim leiti olevat lehmapiimale kõige sarnasema toitainete profiiliga. Foto: Charlotte Lake / PantherMedia / Charlotte Lake

Keel ei ole juura. Sõnade tähendusi ei saa ­õigusaktiga muuta. Seetõttu ei too ka äsjane uudis toidukaupade märgistusnõuete karmistumise kohta kaasa millegi ümbernimetamise vajadust. Muuta tuleb ainult toodete märgistust. Piim on ikka piim, isegi kui seda selliselt märgistatuna müüa ei tohi, umbes nagu viin on ikka viin, isegi kui seda hommikul enne kümmet müüa ei tohi. Pigem võiksid kaerapiimatootjad selgema märgistusviisi just enda kasuks pöörata, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast. 

Sõnal «piim» on eesti keeles kolm levinumat tähendust: imetajate järglaste toitmiseks kasutatav eritis, seesama toiduna ja üldisemalt igasugune valkjas hägune vedelik. Viimaste hulka kuuluvad näiteks botaanikas võilillepiim ja kautšukipiim, ehituses lubjapiim ja tsemendipiim, kosmeetikas ihupiim ja puhastuspiim või mesinduses mesilaspiim. Praegune teema on, kas sinna tohivad endiselt kuuluda ka kaerapiim, mandlipiim, sojapiim ja muud hiljuti tavatarbija teadvusse jõudnud lehmapiima alternatiivid.

Lühike vastus on, et muidugi tohi­vad. Teisiti on ELi ühise turukorralduse määrusega (1308/2013) reguleeritud ainult toiduainete märgistus jaekaubanduses, kus sellel on igati kiiduväärne eesmärk pakkuda tarbijale selgemat infot. Piimad ei ole aga esimene ega viimane tooteklass, kus sama märgistusega on müüdud erineva koostise või valmistusviisiga tooteid. Vaatame mõnda näidet, kus märgistus on või ei ole reguleeritud, ja kuidas võiks nendel juhtudel reguleerimisest kasu olla.