Sellal kui arstid, õed ja sanitarid püüavad vaimse ja füüsilise kokkuvarisemise piiril tegutsedes säästa nakatunu elu, üritavad mõned poliitikud lõigata õiguste nõudmisest poliitilist profiiti, teades ja tunnetades, et on neid, kellesse oma usku süstides võib saada innuka toetaja. Mõnigi neist on valmis terroriseerima teenindajaid ja meditsiinitöötajaid. Õiguste häälekad nõudlejad tekitavad ebakindluse valitsuses. Tulemuseks on valitsuse otsustavuse kadu ning ühiskonna süvenev polariseerumine.
Ärgu lugeja arvaku, et siinkirjutaja on inimõiguste ja vabaduste vastu. Lääne kultuuriruumis peetakse inimõigusi koos demokraatiaga poliitilise korra alusväärtusteks. Ühe õigusteadlase tabava märkuse järgi on inimõigused omandanud ikonograafilise positsiooni. Inimõiguste ja nende kaitsemehhanismide areng Teise maailmasõja järgsel perioodil on aga pinnale kergitanud kaks negatiivset nähtust. Esiteks, mida kõike ei peeta inimõigusteks. Teiseks, mis praeguses olukorras eriti aktuaalne, kogu tähelepanu on keskendunud õigustele. Unustatud on tõsiasi, et õiguste kasutamine eeldab kohustusi ja vastutust.