Juhtkiri ⟩ Demokraatia toimimine vastab Eesti huvidele

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Autokraatia kogub maailmas jõudu
• Inimesed ei soovi elada orjuses
• Eesti rahvuslikes huvides on demokraatia arengut toetada

Maailmas on demokraatia taganemas, kuid näha on ka helgemaid momente.

Demokraatia ja inimõiguste olukord maailmas pole kiita, kuid püssi põõsasse ei maksaks visata. Väärtustel põhinev maailmakord annab parima tagatise Eesti iseolemiseks.

Tänase nädalalõpulisa AK fookuslood keskenduvad inimõigustele ja demokraatia olukorrale üle maailma. Ja need lood pole julgustavad, ehkki tunneli lõpus võib näha ka valgust.

Intervjuus Postimehele kõneleb briti politoloog Stephen Hopgood sellest, et inimõiguste tuleviku seisukohalt on halvim stsenaarium juba käes. «Hiina ja Venemaa ütlevad ei. Teised riigid ütlevad Ameerika Ühendriikidele ja Euroopa Liidule, et «me võime teid ignoreerida»,» nendib ta süngelt.

Hopgoodile sekundeerib rahvusvahelise demokraatiaorganisatsiooni International IDEA peasekretär Kevin Casas-Zamora. Nii viitab ta usutluses Afganistani fiaskole ja USA põhiseaduslikule kriisile, mis viivad usu demokraatia toimimise võimalikkusse. «Ei ole võimalik edendada demokraatiat üle maailma, kui sa ei arvaks, et domineeriv jõud maailmas on demokraatia,» viitab ta USA-le.

Inimõigusi ja demokraatiat tuleb maailmas kaitsta, kuid alati tuleb kaaluda, kas jõukasutus selle nimel toob tõesti õnne kodanikuõigustest ilma jäetud inimestele.

Afganistani fiasko näitas selgelt, et kui kuulutatakse välja loosung demokraatia edendamisest, ilma et oleks selget plaani selle jõustamiseks, lõpeb asi katastroofiga. Inimõigusi ja demokraatiat tuleb maailmas kaitsta, kuid alati tuleb kaaluda, kas jõukasutus selle nimel toob tõesti õnne kodanikuõigustest ilma jäetud inimestele. Kas inimõiguste ja demokraatia nimel peetav sõda on seda väärt?

Ehkki inimõigused on universaalsed ja kirjas ka ÜRO hartas, demonstreeris Afganistani sõjakäik ilmekalt, et arvestamata mingi riigi kultuuri, ajalugu ja poliitilisi iseärasusi ei saa demokraatia toimida. Samas ei tahaks vist ükski inimene elada orjuses.

Hopgood lisab veel, et kõik asjad ja mugavused ei saa olla inimõigused. Nii oleme jõudnud olukorrani, kus paljud oma huve edendavad lobigrupid ajavad inimõiguste sildi all oma asja. USA politoloog Francis Fukuyama on säärast nähtust nimetanud vetokraatiaks ehk olukorraks, kus iga vähegi mõjukas lobigrupp võib blokeerida ühiskonnale olulisi otsuseid. See aga murendab ühiskonda kui tervikut.

Ent mündi helgem pool näitab, et inimesed ikkagi ei soovi elada rõhutuna ja võitlevad. Valgevene, Myanmar ja mitmed teised riigidki on kohad, kus autokraadid ei saa segamatult valitseda. Ka Talibani vastu on Afganistanis juba meelt avaldatud. Neid inimesi kannustab eeskuju – see, et on riike, kus demokraatia ja inimõigused on argipäev ja kus valitsused vahetuvad valimistega. Kui aga see eeskuju kaob või asendub Hiina või Venemaaga, siis on demokraatia tulevik tume. Demokraatia allakäik tähendab rahvusvahelistes suhetes, et võidule pääseb poliitika, kus arvestatakse egoistlikult vaid oma huvidega ja diilid väikeriikide arvel muutuvad tavaliseks. Nii nagu juhtus enne sõda. Sestap jääb Eesti võimaluseks nõuga aidata kaasa demokraatia säilimisele üle maailma.