Heiko Leesment: nügimine teeb inimesest objekti

Heiko Leesment, Tallinna Ülikooli politoloogia magister. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Viimastel aegadel on Eestis aina enam hakatud rääkima, kas ja kuidas peaks ja võiks riik sekkuda inimeste ellu. Seda muidugi õilsal eesmärgil: muuta inimeste elu tervemaks, pikemaks ja tõsta heaolu. Tallinna Ülikooli politoloogia magister Heiko Leesment annab tasakaalustatud vaate sellele, mis on nügimine ja miks sellest näiliselt ohutust ning optimistlikust praktikast rääkimisel võiksime hoida elutervet kriitikameelt.

Esmalt alustame terminoloogilisest täpsustusest. Olles nügimist uurinud juba 2010. aastast, tundub mulle loogiline, et lähtume selle teooria tüvitekstiks oleva Richard Thaleri ja Cass Sunsteini raamatu «Nudge: Improving Decisions about Health, Wealth, and Happiness» («Nügimine: viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni») eestindatud versiooni pealkirjast, kus nudging on tõlgitud kui nügimine.

Optimistlikke sõnavõtte on nügimise teemal teinud nii teadlased kui ka riigiteenistujad. Viimase puhul pean silmas Postimehe majandusajakirjaniku Liina Laksu artiklile «Valitsuse ametlik ahistamispoliitika» (PM, 5.10) järgnenud Elis Kaljuvee ja Sten Andreas Ehrlichi vastuslugu «Miks müksamist vaja on?» (PM, 12.10).Kaljuvee ja Ehrlichi artikli puhul tasub õppetunnina kaasa võtta see, et kui samas artiklis rääkida läbisegi nügimisest, müksamisest ja müksudest, ajab see lugeja tarbetult segadusse.