AK ⟩ Aimar Ventseli essee: kas tänapäeva noorus on vasakpoolne?

Aimar Ventsel Foto: Ken Murk

Mõnda aega tagasi küsis üks Eesti väljaanne minult, kas saaks kirjutada neile loo sellest, miks noortekultuurid on vasakpoolsed. Ma sain teemast valesti aru: nimelt et minult küsiti, kas tänapäeva noorus on vasakpoolne. Lõpuks sain oma veast aru ja kirjutasin artikli noortekultuuridest. Aga see algne teemapüstitus jäi painama. Kas tänapäeva noored on vasakpoolsed?

Alustada tuleks vast sellest, et ma usun: vasak- ja parempoolsus on tänapäeva poliitilisel maastikul olemas. Lihtsalt mõningad parameetrid on muutunud. Keskmist parempoolset ei ärrita tänapäeval homod, keskmine vasakpoolne ei võitle proletariaadi õiguste eest, kui tuua mõningaid näited. Sellest hoolimata on ka nende muutunud parameetrite maailmas olemas nii parempoolne kui ka vasakpoolne ilmavaade, ehkki nendest peaks võib-olla rääkima isegi mitmuses.

1990. aastail elasin Berliinis, äsjaühinenud Saksamaa pealinnas. Muutuste ja ümberkorralduste ajal oli Berliin ka selle aja alternatiivkultuuri Meka. Ja alternatiivkultuuri polnud mitte ainult Berliinis, vaid üle terve Saksamaa. Eriti Ida-Saksamaal, kus omandisuhted olid veel aastakümneid segased, tekkisid alternatiivsed klubid, skvotid (vallutatud majad) ja maa-asulates kommuunid. Linnades tekkisid linnakommuunid ehk mingi seltskond üüris mitu korterit ning nende elanikkond muutus, kui inimesed regulaarselt ühest elamisest teise kolisid. Sellise tegevuse eesmärk oli mitte lasta osalistes tekkida omanditunnet, ei korteriga ega ka isiklike asjadega, mida pideva kolimise tõttu ei saanud liiga palju soetada. Linnakommuunide elanikud viskasid oma sissetuleku ühte kassasse, millest siis maksti korterite üür ja tagati kommunaaride vajaduste rahuldamine.