R, 9.12.2022

AK ⟩ Martin Ehala: inimõigused uue maailmakorra koidikul

Martin Ehala
, arvamustoimetuse juhataja
Martin Ehala: inimõigused uue maailmakorra koidikul
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 9
Oktoobri alguses avaldasid tuhanded Ameerika Ühendriikide naised meelt konservatiivide püüdluste vastu piirata ligipääsu abordile. Texase osariigi pealinnas Austinis protestinu leiab, et naiste õigused võrduvad inimõigustega.
Oktoobri alguses avaldasid tuhanded Ameerika Ühendriikide naised meelt konservatiivide püüdluste vastu piirata ligipääsu abordile. Texase osariigi pealinnas Austinis protestinu leiab, et naiste õigused võrduvad inimõigustega. Foto: Bob Daemmrich/Zuma Press/Scanpix
  • Keskklassil on kadunud motivatsioon inimõigusi edendada
  • Huvigrupid tavatsevad inimõiguste sildi all ajada oma asja
  • Järjest paisuva loeteluga inimõigusi on tabanud inflatsioon

Võitlus sotsiaalse õigluse eest on loonud õhkkonna, milles ei tundu enam ebaloomulik rikkuda kõrgemate eesmärkide saavutamise nimel inimõigusi, kirjutab arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala.

Londoni ülikooli SOASi rahvusvaheliste suhete emeriitprofessor Stephen Hopgood on olnud inimõiguste konstruktiivne kriitik ligi kümne viimase aasta jooksul. Värskeima ülevaate tema argumentidest saab artiklist «Human rights after the West: Goodbye to all that» («Inimõigused pärast läänt: jumalaga kõigele») kogumikus «Global Governance Futures» (Routledge, 2021).

Kogumik «Global Governance Futures».
Kogumik «Global Governance Futures». Foto: repro

Artikkel analüüsib inimõiguste poliitökonoomiat ja väidab, et nagu igal ideoloogial, on ka inimõigusi väärtustaval liberaalsel demokraatial oma juhtiv sotsiaalne klass – keskklass, kes sellega kaitseb end niihästi revolutsiooniliste rünnakute eest ühiskonna alamkihtidest kui ka võimu kuritarvituste eest ülalt. Nende jaoks on klassikalised kodanikuõigused – õigus hääletada, vabalt koguneda, sõnavabadus, õigus vaimsele ja kehalisele puutumatusele – see A ja O, mida on vaja nende enda heaoluks ja mõjukuseks.

On autoreid nagu Steven Pinker, kes väidavad, et maailm on Teise maailmasõja järel muutunud paremaks – sõdu on vähem ja demokraatiat rohkem. Kuid Hopgoodi kinnitusel on viimased aastakümned inimõiguste võidukäiku mõra löönud: sotsiaalne mobiilsus alt üles on üha enam illusioon ning vähemused on kollektiivselt asunud oma õigusi nõudma.

Seetõttu on keskklass sattunud surve alla ja asunud kaitsele. Tal on kadumas motivatsioon edendada inimõiguste agendat, kuna see võib ohustada tema enda heaolu. Nii on esile kerkinud poliitiline vool, mida mõned kutsuvad «illiberaalseks demokraatiaks», milles enamus dikteerib mängu, nagu Viktor Orbáni Ungaris, Donald Trumpi Ameerika Ühendriikides ning Õiguse ja Õigluse Poolas.

Kolm peamist tegurit

Inimõiguste peatset loojangut ennustas Hopgood juba 2013. aastal ilmunud monograafias «The Endtimes of Human Rights» («Inimõiguste kaduaeg»). Tema väitel põhjustavad seda kolm tegurit: Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise mõju osaline vähenemine ja Euroopa mõju täielik kadu, samal ajal kui Hiina ja Venemaa ning mõnede kiire kasvuga arengumaade mõju maailma asjadele kasvab. Ja ka nende tahtmine rahvusvahelisi institutsioone oma soovi järgi ümber teha.

Läänele vastanduvate jõudude mõjul võivad keskmise suurusega ja väikesed riigid leida, et inimõigustega jändamine toob rohkem tüli kui kasu, ja nad võivad eeskätt Hiina raha toel pöörduda teist laadi väärtussüsteemide poole.

Hopgood märgib ka, et tõusuteel olevate arengumaade rahvastik on maailmavaatelt religioosne, samas ei kattu religioossed väärtussüsteemid kuigi hästi inimõiguste raamistiku kitsalt universalistliku lähenemisega. Religioossete kogukondade jaoks on inimõiguste legitiimsus väärtussüsteemina madal.

Tõusuteel olevate arengumaade rahvastiku religioossed väärtussüsteemid ei kattu kuigi hästi inimõiguste raamistiku kitsalt universalistliku lähenemisega.

Kolmas põhjus tuleneb lõhest inimõiguslaste endi leeris. Näiteks osa neist on eesmärgiks seadnud sotsiaalse õigluse jalule seadmise, mitte kitsalt poliitiliste vabaduste kaitse. See areng sai alguse juba 1980. ja 1990. aastatel, tuues inimõiguste agendasse palju uusi teemasid, alates sellest, kuidas peaksime ühiskonnaelu korraldama ja oma majandust suunama, kuidas suhtuma kliimamuutusse, relvakaubandusse, pandeemiatesse, vaesusse, seksuaalvähemustesse ja rassisuhetesse.

Seda suunda kutsutakse sotsiaalseks liberalismiks ja see ei taotle lihtsalt kõigile huvigruppidele ühiste demokraatia mängureeglite jõustamist, vaid huvigruppidevaheliste suhete ümberkorraldamist sotsiaalse õigluse põhimõtetest lähtudes.

Sotsiaalse õigluse eest võitlejad panid tähele, et demokraatia reeglid kipuvad pigem toetama olemasolevate ühiskondlike suhete säilitamist ühiskonnas, mitte muutust. Muutuste elluviimiseks on vaja poliitilist võitlust. Selle tagajärg on, et huvigrupid hakkavad inimõiguste sildi all ajama omaenda agendat, sealhulgas illiberaalsete eesmärkide saavutamiseks. Näiteks religioosse vabaduse edendamine inimõigustele apelleerides võib ohustada mõnesid põhilisi inimõigusi.

Eelmise valitsuse, kuhu kuulusid Keskerakond, EKRE ja Isamaa, ametisseasumise aegu 2019. aasta aprillis andis tollane president Kersti Kaljulaid edasi tugeva sõnumi sõnavabaduse kaitseks.
Eelmise valitsuse, kuhu kuulusid Keskerakond, EKRE ja Isamaa, ametisseasumise aegu 2019. aasta aprillis andis tollane president Kersti Kaljulaid edasi tugeva sõnumi sõnavabaduse kaitseks. Foto: Mihkel Maripuu

Inimõiguste devalvatsioon tuleb eriti ilmselt esile asjaolus, et inimõiguste eri tahud on sattunud ka omavahel võitlusse, kus tuleb otsustada, milliseid neist millistele eelistada – sõnavabadust või õigust mitte olla solvatud vaenulikest kommentaaridest, feministid ja transaktivistid vaidlevad tuliselt, kust tõmmata piir, keda võib pidada «naiseks», või kuidas sorteerida intersektsionaalseid privileege sotsiaalse õigluse mõõdupuu järgi (intersektsionaalsuse teooria kohaselt ei toimi ühiskonna klassikalised allasurumise mudelid, nt rassi, rahvuse, soo, usu, seksuaalse sättumuse, klassi või puude alusel, üksteisest eraldiseisvalt – toim).

Inimõiguste sildi all ajavad huvigrupid omaenda agendat, seda ka illiberaalsete sihtide saavutamiseks.

Kokkuvõttes pole enam aru saada, kes võitlevad tegelikult inimõiguste eest, kes oma eesõiguste eest. Lisaks võib selline vastastikune jagelemine viia lõppkokkuvõttes autoritaarsete suundumuste tugevnemisele ka inimõiguste kaitsjate ridades. Need arengud näitavad, et inimõigustelt loodetakse rohkem, kui need suudavad pakkuda, väidab emeriitprofessor.

Juurte juurde tagasi

Algupäraselt käivadki inimõigused põhiliselt selle kohta, kuidas riik suhtub oma kodanike füüsilistesse kehadesse. Niipea kui inimõigusi laiendatakse sellest sfäärist kaugemale, muutuvad need poliitilise võitluse objektiks. Inimõiguste tugevus on olnud selles, et need pole olnud poliitilise võitluse objekt, vaid poliitilise võitluse võtteid ohjeldav reeglistik. Kui nende üle hakatakse poliitiliselt võitlema, kaotavad need oma eristaatuse.

Nii on arengud viinud väga kaugele inimõiguste algsest põhimõttest, mis oli laiendada «inimese» mõistet ja staatust kõigile inimestele, kuulugu nad mistahes kasti või klassi. Võitlus sotsiaalse õigluse eest on loonud õhkkonna, milles ei tundu enam ebaloomulik rikkuda kõrgemate eesmärkide saavutamise nimel inimõigusi.

Algupäraselt käisid inimõigused põhiliselt selle kohta, kuidas riik suhtub oma kodanike füüsilistesse kehadesse. Kui inimõigusi laiendatakse sellest sfäärist kaugemale, muutuvad need poliitilise võitluse objektiks.

Arvestades rahvusvaheliste tugistruktuuride murenemist, võib olla kätte jõudnud aeg kaaluda, kas poleks parem keskenduda inimõiguste kitsamale tähendusele: riikide kohustusele tagada kõigile alamatele südametunnistuse vabadus, sõnavabadus, õiglane kohtumõistmine, õigus mitte olla piinatud, kohtuväliselt hukatud või teadmata kadunuks jääda ning mitte kannatada surmanuhtluse läbi, st inimõigused nende algses tähenduses. See on valdkond, kus tuleb võitlust inimõiguste eest tegelikult võidelda – demokraatia säilimise nimel.

Märksõnad
Tagasi üles