Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

AK Karl Õiger: Eestis on huvitavaid ehitisi kahjuks väga vähe püstitatud (1)

1960. aastal valminud Tallinna laululava on arhitektuuriliseks maamärgiks, kus annab ka inseneride nutikus tunda.
1960. aastal valminud Tallinna laululava on arhitektuuriliseks maamärgiks, kus annab ka inseneride nutikus tunda. Foto: Eero Vabamägi

Kui arhitekt käe vabaks laseb, võib ka inseneridelt huvitavaid ja erakordseid konstruktsioone oodata, kirjutab ehitusinsener ja emeriitprofessor Karl Õiger. 

Ilma võimekate ehitusinsenerideta ei oleks meil ühtki kultuuri-Mekat. Loomulikult ka arhitektideta mitte. Ei teatreid, kontserdisaale, muuseumeid, kirikuid ega spordiehitisi. Kõrvaltvaataja võiks ehk öelda, et mis see siis nii väga ära ei ole – paar kasti ja katus peale. Sageli on aga selle kõige taga palju keerulisemad arvutused ja palju rohkem närvikõdi, kui esialgu paistab.

Maailmas on millenniumipikkuse ajalooga suurehitisi, mille ehitamine ja projekteerimine osutuks tänapäevaste vahenditegagi parajaks katsumuseks. Lausa niivõrd, et toonaste projektide õnnestumises võiks kahtlustada maaväliseid jõude. Tõenäoliselt kuulub püramiidide, katedraalide, templite ja näiteks Baalbeki terrassi, Kalasasaya platvormi ja muude selliste meistriteoste loomise au siiski erilise intuitsiooniga inimestele, keda tänapäeval võiks kutsuda arhitektideks ja insenerideks. Inseneri nimetus tuli aga teadaolevalt kasutusele alles veidi üle poole tuhande aasta tagasi.

Tagasi üles