Juhtkiri ⟩ Must stsenaarium

Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakond 15.03.2021. Foto: Tairo Lutter

• Haiglad pole kummist ja reegliteta kaos on kõige halvem
• Võime jõuda olukorda, kus kahest patsiendist on võimalik aidata vaid ühte
• Ühiskond ja valitsus peavad tegema kõik, et arste sellistest valikutest säästa

Must stsenaarium tähendab seda, et kõik erakorralist haiglaravi vajavad patsiendid ei pääse enam haiglasse ja plaaniline ravi on ulatuslikult seisma pandud, selgitas terviseameti peadirektori kohusetäitja Mari-Anne Härma eile.

Minister Tanel Kiik sai samal ajal raporteerida, et lõpuks on vähemalt ühe doosiga Covid-19 vastu vaktsineeritud 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Liiga hilja ja ikkagi liiga vähe!

Küsimus on haiglate ummistumises ja arstide-õdede ülekoormuses. Selle esimene tagajärg on tavapärase ravi edasilükkumine. Teine, eetika seisukohalt veel keerulisem tagajärg on see, kui arstidel tuleb päev-päevalt hakata langetama otsuseid, keda saata palatisse elulootust otsima ja kes sinna lihtsalt ei mahu.

Mõistagi, lähtuda tuleb meditsiinilistest, mitte poliitilistest kaalutlustest. Küll aga on arstide liit teinud valitsusele ettepaneku määrata kiirelt Covidi voodikohtade arvu ülempiir, mille täitumisel tuleb patsiente nende seisundi ja prognoosi järgi jaotama hakata. Haiglad pole kummist ja reegliteta kaos on halvem kui selge piirmäär.

Pärast poolteist nädalat tagasi Tallinnas toimunud vaktsiini- ja piiranguvastaste miitingut on doktor Andres Kork arstkonna kõneisikuna püstitanud küsimuse, milline on arsti motivatsioon päästa nende elusid, kes oma tegevuse ja üleskutsetega koroonaolukorda halvendavad ega hooli ise oma tervisest.

Ilma igasuguse diskrimineerimiseta kujutab vaktsineerimata inimene endast koroonakriisi haripunktis haiglas olles suuremat ohtu nii endale kui ka teistele.

Kui see on kedagi mõtlema pannud ja kasvõi grammi võrra vaktsineerimisele hoogu lisanud, on arsti südamevalu asja ette läinud. Kuid kui meedikud vikatimehega võidu kriisiotsuseid teevad, on nemadki vaid lihtsurelikud. Nad võib-olla kiruvad ahastuses, et «miks sa sõge seda sutsakat kartsid», kuid panevad su ikkagi hingamisaparaadi alla.

Kuidas ka musta stsenaariumi vaagida, peame tunnistama, et riik ja ühiskond pole suutnud piisavalt teha, et haiglaid ja meditsiinitöötajaid sellest säästa.

Oleme rääkinud ja rääkinud, et vaktsineerimata inimeste tõenäosus haigestuda, haigust edasi kanda ja ise surra on mitu korda suurem kui nendel, kes on kaitsepoogitud. Ka praegused piirangud lähtuvad sellest, et maandada vaktsineerimata inimeste riske. Mõni ei mõista ja peab seda diskrimineerimiseks.

Võtame musta stsenaariumi olukorra, kus on kaks sarnaste näidustustega inimest, kes mõlemad vajavad plaanilist ravi. Üks on koroona vastu vaktsineeritud ja teine ei ole. Ilma igasuguse diskrimineerimiseta kujutab vaktsineerimata inimene endast koroonakriisi haripunktis haiglas olles suuremat ohtu nii endale kui ka teistele.

Ei saa nõuda korraga kõiki vabadusi ja oma tegevusega ise neid vabadusi trollida. Ei saa olla oma tervise suhtes hoolimatu ja samal ajal loota, et arstid päästavad.

Intensiivraviarst Maarja Hallik kirjutas eilses Postimehes, et kui midagi ei muutu, oleme hiljemalt kuu aja pärast olukorras, kus kahest võrdselt intensiivravi vajavast patsiendist on võimalik aidata vaid ühte. Kes selle valiku teeb? Kaja Kallas? Mart Helme?

Ei kumbki neist. Intensiivraviarst peab otsustama. Ta ootab poliitikutelt vaid nii palju mõistmist, et nad rumala kempluseta kriisi lahendamisele keskenduksid. Must stsenaarium koputab uksele.