/nginx/o/2022/03/30/14455829t1h3e35.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180962t1ha6b8.jpg)
- Turbasektor elab kasvava nõudluse ajajärgul
- Oluline on ka selles sektoris mõelda ökoloogilisele jalajäljele
- Parema tuleviku nimel teevad turbatootjad koostööd Tartu ülikooliga
Taimekasvatus on peen kunstiliik. Ei ole nii, et pistad seemne suvalisse «mulda» ja tulemus on nauditav. Turvas on jätkuvalt kvaliteetse kasvumulla peamine koostisosa. Aiandusturbal puudub samaväärne substraadist konkurent, sest selle omadused on taimekasvuks optimaalsed, muidu poleks tegu turuliidriga.
Turbasektor elab kasvava nõudluse ajajärgul, kuid ainult sellest lähtuda ei saa. Nõudluse kasvu veavad rahvastiku kasv, linnastumine, tootmise automatiseerimine, toiduohutusnõuete karmistumine. Globaalsel turul on kõik kõigega seotud. Näiteks kasvab nõudlus Euroopas, kui Kanadas on vihmane suvi, ja vastupidi.
Kuigi kasvumuldade tootmises kasutatakse ka kookos- ja puidukiudu, puukoort, komposti, perliiti, ei ole neidki piiramatult saada. Nõudlus komposti järele jääb näiteks suurusjärgu võrra alla aiandusturbale. See, et turbavabu substraate on turul piiratud koguses, näitab valdkonna keerukust vaatamata kliimapoliitika meetmete vaateväljas olemisele.
Turbatootmist ei saa vaadata lahus taimekasvatusest. Kuna taimekasvatuse peamised sihtriigid on klimaatiliselt soojemates riikides, tarbitakse meie tooteid paljuski väljaspool Eestit. Eestis toodetud aiandusturbatooted jõuavad kasvusubstraadina 120-le maale. Meil on kohaliku toorme väärindamise pikk traditsioon, töökohad maal.
Kasvusubstraat võib valmida nii Eestis kui ka mitmest riigist pärit turba seguna Saksamaal, saada tarvitatud Austraalias ning sellel kasvatatud toodang tarbitud Jaapanis. Kuna Eesti turbatoodang moodustab kuni 10% kogutoodangust, on meie panusel oluline mõju kogu maailma aiandussektorile.
Et Euroopas ja mujal saaks aiandus jätkuda, on vaja nii Eestis kui ka teistes sarnastesse klimaatilistesse tingimustesse jäävates riikides, kus turvast leidub (Põhjamaades, Lätis, Leedus, Venemaal, Kanadas, USA põhjaosas, aga ka Tšiili lõunaosast kuni Uus-Meremaani), seda toota.
Samas ei saa mööda vaadata tootmise mõjust, mis avaldub kohapeal
Eesti turbatootjad ei ole maasturitega ringi vuravad jõrmid mehed, keda loodus ei huvita. Iga ettevõtja teab, et tema ettevõte on keskkonnaettevõte, kus lisaks turba tootmisele tuleb panustada sellesse, et kasutusest väljalangenud maa saaks tagasi võimalikult loodusliku veerežiimi ja bioloogilise mitmekesisuse. On oluline, et kogu tegevus lähtuks parimast võimalikust teadmisest kasvuhoonegaaside sidumise või heidete perspektiivist.
Eesti Turbaliidu juhatuse esimehe Jüri Tiidermanni sõnul on turbatootjate huvi, et oleks tagatud stabiilsus. Et ettevõtetel oleks võimalikult pikaajaline investeerimiskindlus, mis tagab sektori jätkusuutlikkuse, töökohad ja maksulaekumise.
Teadus-arendustegevuse alase koostöö kaudu Tartu ülikooliga on võimalik valdkonda puudutavate teadmiste kasvule kaasa aidata. Tartu ülikooli teadlased uurivadki nüüd, kuidas Eesti turbatööstus suudaks üha karmistuvate keskkonnanõuete juures turu nõudlusega kaasas käia.
Kuna Eesti turbatoodang moodustab kuni 10% kogutoodangust, on meie panusel oluline mõju kogu maailma aiandussektorile.
Turvas on üks Eesti peamine loodusvara. Teisalt on turbamaadel suur suutlikkus atmosfäärist süsihappegaasi siduda. TÜ arendusprorektori Erik Puura sõnul on seetõttu ülitähtis pöörata turbale kui looduse osale ja loodusvarale suurt tähelepanu. See on oluline nii Eesti majandusele kui ka kliimaeesmärkide saavutamiseks.
Euroopa Komisjon (EK) on algatanud kaks kliimainitsiatiivi: «Fit for 55» ja taksonoomia, millel on mõju ka turbatootmisele.
Esimene on seotud ambitsiooniga vähendada kasvuhoonegaaside emissioone 2030. aastaks 55% võrra võrreldes 1990. aastaga. Turbatööstust puudutab see maakasutuse poliitika kaudu, mille ingliskeelne lühend on LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsamajandus). Küsimus ei ole ainult turba tootmises, vaid ka turvasmuldade harimises, mis Eestis moodustab 40% põllumajandusega seotud kasvuhoonegaaside heidetest. Tootmise osakaal on sellest tegelikult väike.
Eestis on võimaliku maakasutuse muutuse mõju uuritud metsamajanduslikust aspektist, turbatootmisega seonduv tahab lisateadmist. Ülikooliga sõlmitud raamlepingu järgi püütakse seda teadmiste tühimikku täita.
Teine initsiatiiv on taksonoomia. Komisjoni vaadatuna tähendab see kliimaeesmärkide ja jätkusuutlikkuse integreerimist ELi rahanduspoliitikasse. Kaudselt puudutab taksonoomia kõiki ettevõtteid, kes taotlevad tulevikus pangalt laenu: pangad peavad hakkama mõõtma ja raporteerima laenu- ja investeeringuportfelli keskkonnajälge vastavalt raamistikule ja sõelumiskriteeriumitele.
Kahe eesmärgi koostoimes peavad kõik sektorid mõtlema, kuidas keskkonnajalajälge vähendada. Euroopa Komisjoni hinnangul vastab praegu rohetaksonoomia kriteeriumitele vaid 1–5% ettevõtete tegevusest ja investeerimisportfellidest.
Turbatootjate ja ülikooli koostöös uuritakse mitut teemat
Et mitte jääda ootama peale surutavaid lahendusi, panustavadki tootjad ise pikaajalisse koostöösse ülikooliga. Lepingu kohaselt turbatootjate ja Tartu ülikooli vahel soovitakse käivitada kolm uuringut ja koostööprojekti.
Esimene neist keskendub ammendatud turbatootmisaladel korrastamisvõimaluste analüüsimisele ning soovituste andmisele parimate võimalike ökoloogiliste tingimuste taastamiseks ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise/sidumise suurendamise saavutamiseks.
Teine uurimissuund on turba tootmisest tulenevate kohapealsete kasvuhoonegaaside emissioonide hindamine, arvestades sesoonsust, maakasutust ja turbatootmise tehnoloogiat, selle põhjal ajalis-ruumilise mudeli loomine ning Eesti tingimustele vastavate emissioonifaktorite väljatöötamine.
Iga ettevõtja teab, et tema ettevõte on keskkonnaettevõte, kus lisaks turba tootmisele tuleb panustada sellesse, et kasutusest väljalangenud maa saaks tagasi võimalikult loodusliku veerežiimi ja bioloogilise mitmekesisuse.
Kolmanda uurimisvaldkonnana võetakse ette turba kasutamisest lähtuvate kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise võimaluste väljaselgitamine olemasolevas turbaringluses või selle võimalikke arenguid arvestades ning turba kasutusega seotud süsiniku taasladestamise ja/või -taaskasutamise võimaluste analüüs.
Tartu ülikoolis on tugevad töörühmad, mis uurivad turbamaid eri aspektidest – mikroorganismidest kuni kasvuhoonegaasideni. Loodusgeograafia kaasprofessor Ain Kull usub, et ülikooli tugev loodusteaduslik pädevus ning sotsiaal- ja majandusteaduslik taust aitavad koostöös Eesti Turbaliiduga välja töötada teaduspõhised lahendused turbatootmise keskkonnamõju kahandamiseks ja rakendada parimaid võtteid ammendatud tootmisalade korrastamiseks.
Pärast kaevandamist on eesmärk tagada sooökosüsteemi taastumine nii elupaikade kui ka ainevoogude, sh süsinikusidumise mõttes. Huvitavaks väljakutseks saab ringmajanduse põhimõtete juurutamine, mis võimaldab kahandada turba tootmise ja kasutamisega seonduvat ökoloogilist jalajälge, aga eeldab uuenduslike meetmete rakendamist kõigilt asjaosalistelt ja ka tarbimisharjumuste muutmist.
:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180963t1h1277.jpg)
Oluline on tulevikus teadmistepõhiselt turbasektori kliimajalajälge veelgi vähendada. Olgugi et see pole praegugi väga suur: alla 0,02% kõigist inimtekkelistest heidetest. Olukorras, kus kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja majanduse toimimist ja tootmist kuni juurteni reformida, tuleb seda teha nii vähe lõhkuvalt kui võimalik.
Eesti Turbaliidu tegevdirektori Erki Niitlaane sõnul oleme jõulise rohepöördega kaasnevat energeetikas juba kogenud. Kuid energiakandjate hinnatõus on alles «leebe sissejuhatus» võimalikele tarnehäiretele ja hinnatõusudele. Aiandussektoris on Euroopa Liidus hõivatud hinnanguliselt 750 000 inimest ja käive üle 100 miljardi euro. Tegemist on väga olulise valdkonnaga, mille toimimisse ka Eesti turbatööstus panuse annab. Niitlaan usub, et on võimalusi, mida tasub lähemalt uurida ja et turbatööstus suudab tuleviku keskkonnanõuetega ühte sammu astuda.
Elame väljakutsuval ajal, kus teadmisel on suur roll ja alati on hea, kui faktid otsustajaid segaksid nii, et pikem visioon põhineks parimal võimalikul teadmisel ning suurel pildil, mitte kitsal vaatel.