/nginx/o/2021/11/02/14179748t1h59fa.jpg)
Kultuuritöötajate umbusaldusavaldus kultuuriminister Anneli Otile sai eile osalise vastuse – minister astus tagasi. Umbusalduskirjas esile toodud probleemid jäävad siiski tema järeltulija lahendada.
Tänase lehe Eesti uudiste külgedel on Keskerakonna siseelu analüüs ning minister Oti põhjendused oma tagasiastumisele. Ministri sõnade kohaselt oli osalt põhjuseks valitsuse sildistav ja diskrimineeriv vaktsineerimispoliitika, osalt Reformierakonna soovimatus tagada kultuurivaldkonnale lisarahastust, mida see vajab.
Ministri tagasiastumisotsus oli isiklik, väidetavalt ei survestanud teda selleks peaministripartei ega koduerakond. Samas tervitasid mõlema valitsuserakonna juhid Oti tagasiastumisotsust kui ainuõiget sammu. See annab hea hinnangu olukorra tegelikule seisule.
Kanada 20. sajandi juhtimiskoolitaja Laurence Johnston Peter sõnastas omanimelise Peteri printsiibi, mille kohaselt iga inimene edutatakse hierarhilises organisatsioonis lõpuks oma ebakompetentsuse tasandile, ja erakonnad oma toiduahelatega on hierarhiliste organisatsioonide hea näide.
Seda, et veebruaris uut valitsust moodustades oli Keskerakonnal probleeme erakonna seest kompetentse ministri leidmisega, näitab kasvõi asjaolu, et kõigepealt käidi isegi uurimas, kas kultuuriministriks on valmis tulema Isamaa erakonda kuuluv laulja Koit Toome. Alles seejärel tehti pakkumine Anneli Otile.
Kindlasti on kultuurivaldkond keeruline ja nõudlik valitsemisala, kasvõi seetõttu, et isepäised kultuuriinimesed pole valmis alluma keskpärasusele. Et tegu on loomingulise seltskonnaga, võib halvematel juhtudel sattuda isegi laulu sisse, nagu juhtus kunagi minister Laine Jänesega. Selles suhtes on Otil läinud isegi hästi.
Samas vastutab eelarve eest siiski valitsus tervikuna ja päris kindlasti on see kultuurivaldkonna puhul olnud iseäranis kide, ja kaugelt üle kultuuriministeeriumi piiride – groteskseim näide puhkpilliorkestrite ahistamine.
See tähendab, et uuel kultuuriministril pole kerge. Valitsus on eelarve punased jooned maha märkinud ja mängu tuleb alustada nendes piirides. Siiski on asju, mille osas kultuuriinimesed sooviksid selgeid arenguid.
Esiteks, Keskerakonnal puudub oma kultuuripoliitika ja üldse visioon sellest, mis on kaasaegne kultuur. Ott ei saanudki midagi teha, sest omad mõtted tal puudusid ja kontseptsiooni polnud välja töötatud. Seega peaks uus minister kiiremas korras niisuguse kontseptsiooni visandama ja seda avalikult valdkonna inimestele tutvustama.
Tuleb endale selgeks teha, milline kultuur on tänapäeval oluline. 21. sajand on loonud palju erinevaid kultuurivoolusid, ja kui Eesti neist vooludest kõrvale jääb, pole me enam Euroopa kultuurriik. Visiooni on vaja, muidu pole mõtet rooli hoida!
Teiseks, ja seda kohe: uus minister peab olema oma valdkonna inimestele kättesaadav, nad ise kohale kutsuma ja ära kuulama, et ta saaks aru, kust kõigepealt rebenema hakkab (ja rebeneb juba igast kandist) ning siis hindama, kuidas kultuur praegu ellu jääb, ja seejärel, kui me ei ole enam maailma nakatunuim riik, seda kultuuri uuesti turgutada.
Sellise programmi jõustamine nõuab kogenud riigimeest või -naist, kellel oleks autoriteeti niihästi kultuurirahva hulgas kui ka poliitikute ringkondades. Edu selle otsimisel!
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)