Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

RAHVASTIK Lea Danilson-Järg: vanemahüvitis arvestagu ka suurema perega (2)

Fookuse Rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg.
  • Väikese vanusevahega laste osakaal on kasvanud nii Eestis kui näiteks Soomes
  • Muutuste põhjuseks on nii sünnitusea kasv, perepoliitika kui inimeste eelistused
  • Vanemahüvitis peaks arvestama ka rohkem kui kahe lapse järjestikuse sünniga

Tänane vanemahüvitise süsteem on disainitud eelkõige keskmise kasutaja – kahelapselise pere vajadustest lähtuvalt. Kui naine soovib saada järjest rohkem lapsi ning kasutada ka kogu lapsehoolduspuhkust, jääb juba kolmanda lapse vanemahüvitise aluseks olev palk enam kui seitsme aasta tagusesse aega, neljanda lapse puhul aga enam kui kümne aasta taha, mis tähendab suurt rahalist kaotust, kirjutab rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg.

Sama pere laste sünnivahemikke ning sünniajastuse valikuid pole Eestis seni kuigi palju uuritud. Üks vähestest, kes seda teemat varem käsitlenud, on praegu sotsiaalministeeriumis nõunikuna töötav Alis Tammur. Tema annabki seekordsetel rahvastikukülgedel ülevaate Eesti laste sünnivahemike statistikast.

Tammuri analüüsist selgub, et väikese vanusevahega laste osakaal kasvab Eestis järjepanu ning viimase paarikümne aastaga on keskmine sünnivahe oluliselt lühemaks muutunud nii pere teise, kolmanda kui ka neljanda lapse puhul. Põhjuseks on ühest küljest sünnitusea kasv, mis paneb naised soovitud arvu laste saamisel ajasurve alla, teisalt aga ka vanemahüvitise süsteemist tulenevad majanduslikud ajendid.

Viimase paarikümne aastaga on keskmine sünnivahe oluliselt lühemaks muutunud nii pere teise, kolmanda kui ka neljanda lapse puhul.

Kui meenutada ajaloolist perspektiivi, siis enne tänapäevaste rasestumisvastaste vahendite kättesaadavaks muutumist oli sünnivahemikel samuti oluline seos pereeluga – sellest sõltus, kui mitu last naine elu jooksul üldse saada jõudis. Näiteks kogukonna positiivne hoiak pikaajalise rinnaga toitmise suhtes võimaldas järgmise lapse sündi edasi lükata. Nii oli laste arv peres väiksem ja nende eest oli võimalik paremini hoolitseda.

Soome lapsed siniristilipuga.

Kuna sünnivahemikud annavad olulist infot ka tänapäeva perepoliitika kontekstis, on meie põhjanaabrid soomlased seda teemat veelgi laiemalt uurinud. 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on sünnivahemikud viimastel aastakümnetel lühenenud ka Soomes, kuid lisaks sünnitusea kasvule kannustab muutusi lapsevanemate soov keeruline väikelaste kasvatamise aeg kiiremini läbi käia. Seetõttu on enim soositud alla kaheaastane sünnivahemik. Ühtlasi loodavad soomlased, et väike vanusevahe võimaldab lastel lähedasemaks saada ning koos mängida.

Lisaks sünnitusea kasvule kannustab muutusi lapsevanemate soov keeruline väikelaste kasvatamise aeg kiiremini läbi käia.

Uuritud on isegi laste sünnivahemike ja vanemate lahutuse riski vahelisi seoseid. Selgus, et mida väiksem on laste sünnivahemik, seda suurem on kahelapseliste abielupaaride tõenäosus lahutada kümne aasta jooksul pärast teise lapse sündi. Võimaliku seletusena pakkusid teadlased välja, et kuna mitu väikelast korraga tähendab rohkem stressi, võib see viia lahutuseni, kuid asi võib olla ka hoopis muus, näiteks isikuomadustes.

Järjestikused sünnid muutuvad üha populaarsemaks vaatamata sellele, et kaasaegse feministliku maailmavaatega need hästi kokku ei käi. Olgugi et naised tänapäeval ise valivad emaduse, on feminismi eestkõnelejad mitme lapsega järjest tööturult eemale jäämise suhtes siiski pigem negatiivselt meelestatud. Paradoksaalsel moel kaldub selline karjääri lastest kõrgemale seadev võrdsuspoliitika sarnasesse paternalismi, mille eest naisi iseseisvat sissetulekut omama suunates kaitsta püütakse.

Karjääri lastest kõrgemale seadev võrdsuspoliitika kaldub paternalismi, mille eest naisi iseseisvat sissetulekut omama suunates kaitsta püütakse.

Õiglane oleks toetada siiski ka nende naiste püüdlusi, kes soovivad keskmisest suurema osa oma elust lastele ja perele pühendada. Praegune vanemahüvitise süsteem on aga paraku kujundatud eelkõige keskmise kasutaja – kahelapselise pere – vajadustest lähtuvalt. Kui naine soovib saada järjest rohkem lapsi ning kasutada ka kogu lapsehoolduspuhkust, jääb juba kolmanda lapse vanemahüvitise aluseks olev palk enam kui seitsme aasta tagusesse aega, neljanda lapse puhul aga enam kui kümne aasta taha. Eesti kiire palgakasvu tingimustes tähendab see suurt rahalist kaotust.

Uus vanemahüvitise arvestusperiood ei soosi rasedusperioodil ületöötamist keskmisest suurema sissetuleku saamiseks.

Probleemi saaks samas lihtsasti lahendada, kui korrutada vanemahüvitis alates kolmandast järjestikusest sünnist näiteks keskmise palgakasvuga. See nõuaks küll täiendavaid ressursse, aga kas kõige tublimate tulevaste maksumaksjate kasvatajate pealt on riigil sünnis kokku hoida?

Kommentaarid (2)
Tagasi üles