Tooni pidi ette andma teine maailma vägevate foorum, eelmisel nädalal Roomas peetud G20. ÜRO peasekretär António Guterres märkis pühapäeval ühelt tippkohtumiselt teisele kiirustades, et lahkub Igavesest Linnast «täitmata jäänud lootustega, aga vähemalt ei ole nad maha maetud».
Paljude meelest oli suurte tööstusriikide foorum G20 pettumus. Peamiselt Hiina ja India survel ei öelnud lõppkommünikee midagi söeenergeetika riigisisese kasutamise lõpetamise kohta.
Guterres ütles, et loodab endiselt Glasgow’s kogunevate riigijuhtide peale. Kuid kellele on Guterresel loota, kui kõrvale jäid Hiina president Xi Jinping ja Venemaa president Vladimir Putin? Neid ei olnud ka Roomas.
Osalemise-mitteosalemise signaalidel on diplomaatilises maailmas suur kaal ja kohtumiste päevakorrast olulisemgi on see, mil moel tunnevad suurriikide juhid end rahvusvahelise kogukonna vastutustundliku osana, kes on valmis otsima lahendusi, mitte vastasseise.
Vaade inimkonna jagatud saatusele on möödapääsmatu ja lõpuks püütakse maailma ikka paremaks muuta. Muu hulgas vähendavad uued energialahendused sõltuvust ressursirikastest autoritaarsetest riikidest.
Venemaa president saatis G20-le videosõnumi, kus tõreles maailmaga Vene koroonavaktsiini mittetunnustamise pärast. Kliimakohtumise puhul teatas Kreml, et Putin ei saa osaleda, sest puudub videokõnevõimalus.
Soov ühepoolseid õpetussõnu saata on pentsik, sest muu hulgas kasutavad riigijuhid niisuguseid kohtumisi selleks, et ka silmast silma suhteid siluda. USA ja Türgi president klaarisid Roomas relvastustüli ning Briti peaminister ja Prantsuse president kalastustüli.